Taaskasutusest tulnud õlakott

Ma võtan osa Marja Matiiseni Lapitehnika edasijõudnutele kursusest. Loengud on korra kuus ja jaanuaris toimunud loengus nägin ühe kaaskursuslase väga ägedat õlakotti. Lapitehnikas muidugi :) Pilti kahjuks ei teinud, kuid silme ees on see kott küll väga selgelt. Tahtsin muidugi kohe omalegi taolist. 

Sobivateks materjalideks koukisin kapist välja varemalt tükkideks lõigatud enda vana miniseeliku (meenutab villast, tegelikult vist mitte), ema vana hallitriibulise seeliku (tõenäoliselt ka kunstmaterjal), ühe musta pluusi (jämedakoeline puuvill), ühe uuskasutuskeskusest toodud pruunikirju seeliku (siid! ja kunst koos). Voodrikangaks sai jupp mingit puuvilla-polüestrisegust kangast, mis kuidagi on minuni jõudnud ja mida ma ei ole osanud kuskil kasutusele võtta. Lukuks mu enda põhikooliaegse jope kergelt lainetav lukk. Pisike tasku sai luku ema kunagiselt pusalt. Mälestustekogum missugune!

Tagumine pool

Lapitehnikas osa õmmeldud alusriidele (nõukaaegne tugev puuvillane, mis pärit mehe vanaisa käest; kahjuks plekkidega, mis pesus maha ei tulnud). Äärmiste ja keskmise osa vahele õmblesin ise nöörkandi (sees on tegelikult täiesti beebiroosa pael :P).

Lapitehniline osa :)

Kotitegu oli lihtne. Mingit lõiget ees polnud, tuli nii nagu tahtis. Isegi pealmine lukk kukkus kuidagi nii hästi välja, et alles hiljem avastasin ühe olulise detaili. Nimelt põhjalaius/pikkus peaks klappima ju kotisuu laiuse-pikkusega :D Mul peaaegu klapibki, kuigi ma sellele teadlikult rõhku ei pannud...

Tagumine pool kokkuõmmelduna :)

Kotti esimest korda poodi viies tuli muidugi hetkega meelde, miks ma ei salli kahe sangaga kotte - üks sangadest vajub kogu aeg õlalt alla kui kott ei ole just hiiglama raske laadungiga täidetud... Ehk järgmise koti õmblemise ajaks on see ikka meeles ;)

Tühi kott ei seisa püsti, täis kott aga küll!

Sees kolme vahega tasku pudi jaoks

Jällenägemiseni!