Kui me aastaid, vist lausa kaheksa, tagasi oma uude koju kolisime, elasid siin ees ühed köögitoolid. Mulle kohe üldse ei istunud nende toolide katted - tumesinised ja kuidagi kurvad. Mõtlesin, et lähimal ajal tuleb need ära vahetada millegi parema vastu. Kui suurem poiss kasvas ja ise söömist harjutas, sai pidevalt katteid pestud ja lapiga puhtamaks nühitud, kuid katteid vahetada polnud mõtet. Kui üks õppis piisavalt viisakalt sööma, tuli juba järgmine väike lagastaja ja ikka polnud mõtet vahetada. Nüüd, kui suuremad mehed käisid isa-poja reisil, võtsin asja kätte ja mõtlesin teha neile toreda üllatuse. Üllatus see tõesti sai - poiss tuli koju, nühkis toolikatet (arvas, et mingi rätik sinna peale pandud) ja siis küsis, et kas ma olen uued toolid ostnud :) Enne ja pärast. Katete vahetamine oli tegelikult oodatust tülikam - klambrilööja streikis iga natukese aja tagant ning pehmenduseks olnud poroloon oli välja veninud ja tahtis äärte peal väga muhklikuks jääda. Andsin