Kadristik. A blog by Kadri Kivistik

Uskumatu virsik sai alguse mulle saadetud kirjast, milles sooviti tellida sarnast tekki, nagu ma oma pojale tegin. Mul oli hea meel uue tellimuse üle. Tekk on mu enda kavandi järgi ja teist korda sarnast tekki teha on tõeliselt tore, sest oskad ennetada esimesel korral tekkinud muresid. Arvasin küll, et me ei saa hinnas kokkuleppele, sest paar korda on tahetud tellida puuvillase voodriga tekki aga ei ole nõus oldud selle eest raha maksma ja asi on katki jäänud... aga seekord läks kõik nii sujuvalt ja mul oli tõeliselt hea meel, et armas tekitellija teadis täpselt, mida ta soovib. Mulle väga meeldib nii koostööd teha! :) Algus. Tekk võtab ilmet :) Tekk pidi tulema kollastes-rohelistes-oranžides toonides. Leidsin enda kapist virsikukarva kanga otsustasin vaheraamid just sellest teha. See polnud ei karjuv oranž ega liiga tuim kollane. Rohelised, kollased ja kirjud kangad annavad mõnusalt värvi ja särtsu juurde.  Kolm kihti ühendatud. Jäänud teppimine ja ümberpööramise ava

Sain just kätte Heily kirja, et temagi kott on kohale jõudnud. Nüüd saab ta kõik kraami ühe kotiga poest koju viia, sest sooviks oligi suur poekott. Minu ammune soov oli  katsetada ühte õpetust, mille netist leidsin, ja mis on asjalik ja väga selgete juhistega. Siit leiab ! Minule iseloomulikult ei saanud ma ju ainult õpetuse järgi tegutseda. Seega väiksemaid muudatusi (nagu näiteks valmis sangapaela kasutamise näol) tuli ette. Poekott pidi tulema talvine. Minu materjalistist ajusse ei mahtunud kuidagi mõte valgest poekotist. Seega otsustasin kergelt hämara lume värvides koti teha :)  Tasku on olemas, muu veel vaja kokku õmmelda :) Koti põhielemendiks sai tasku, mille tegin nö pööratud aplikatsiooni tehnikas (ehk siis panin 2 kangast teineteise peale, õmblesin sinna suhteliselt vaba käega lehed ja oksarootsu ning seejärel lõikasin pealmisest kangast lehtede südamiku välja). Pealmiseks kangaks kasutasin linast ja välja lõigatud ääred jäid mõnusalt karvased - nagu härmatis

Teine loosivõit saab ka nüüd kirja. Kolmas on kuskil Post24 käes. Neljas andis kahjuks värvi ja läheb ümbertegemisele - vabandust Triin, et nõnda kaua ootama pead! Punane pani valge kanga peale plehku ja nüüd on kõik laiguline roosa :(  Roosa pealt aga nüüd kiirelt hoopis lilla värvi peale. Nimelt Pisilinnu soov oli lavendlitooni keskmise suurega tarvikukott. Mul oli üks pisike tükk mahedat helelillat kangast ja hakkasin sellest hooga õmblema. Teppisin, õmblesin kaunistuseks paelad, panin lilla luku... Õmblesin nurgad, et kott saaks põhja. Vaatasin tulemust, mõtlesin, arutlesin abikaasaga. Jõudsime ühele nõule, et see pole mitte keskmise suurusega ja kuna nurgad hoidsid viltu, ei näinud see ka kõige parem välja.  See väike variant vildakate nurkadega jääb mulle. Teine katse - suurem kangatükk (roosa-helelilla-valgekirju), peale jällegi paelasid ja pitsi. Natuke helmeid ka... Õmbluskäik sai eelmise kotiga ilusti selgeks ja teisel katsel töö lausa lendas käes! Väike

Inimese elus on ikka nii erinevaid perioode. Mõnda aega tagasi oli kogu aeg suur tahtmine blogis postitada aga näidata polnud miskit. Üritasin ikka kõik asjad hästi kähku valmis saada, et pildistada ja kohe oma ajaraamatusse kirja panna. Näitamissoov oli suurem tegemissoovist. Viimased kuud on möödunud aga tegutsedes. Blogisse ju postitusi teen, aga ikka on pildistamata kaheksa rätikut, näitamata on pikkade varrukatega trikotaažpluus, tekirõugust tahtsin kirjutada (ja pilte näidata, sest selle ehitasin täitsa ise), nimesiltidest jne... Ah jaa - lõustaraamatust ja sellest, et ma tõesti pole peast soojaks läinud (ja tegelikult tunnen end päris hästi) tahtsin ka kirjutada :) Tänase postitusega saan nimekirja lühendada. Trikotaažpluusi õmblesin samaaegselt lühikeste varrukatega variandiga, kuid miskipärast jäi just sellel alumine äär lõpetamata. Siis tuli elamisse mu Mann ja tõmbasin talle pluusi selga. Nii seisis püksata, kuid pluusis Mann mul toanurgas :) Kuniks ma lõpuks selle hirm

Augustis oli blogil sünnipäev. Sünnipäeva tulemusel sai neli inimest õnnelikuks tehtud. Õnne tõi neile daam nimega Fortuuna :) Daam arvas, et kui keegi teistele õnne jagab, tuleb talle seda ka vastu jagada. Mis siis minul kui lihtsurelikul sellise asja vastu olla saab! Kes veel ei aima, siis jutt käib muidugi Martaberta st, kelle üheks sooviks oli mereteemaline õlakott.  Lukk olemas, nüüd ülejäänud voodriosa vaja kokku klappida Meri kui väga hingelähedane "asi" mulle, kõnetas mind kohe. Hetkega teadsin, mis kuju, mismoodi lainetust teha ja kangad lausa hüppasid kapist välja. Koti õmblemine muidugi võttis aega ja pidin sealjuures endaga pidevalt kõva häälega nõu pidama - mis enne, mis pärast kinni õmmelda. Arutamine andis abi - kordagi ei pidanud harutama! :) Lainetab? Vahutab? Suhteliselt rahulik meri :) Kott pealt Tegemisrõõm on suurim rõõm. Mul oli kogu õmblemise aja nii hea tuju. Tundus, et see kott tahtis ise kokku saada. Mõne asjaga on nii, et üks