Meil on erakordselt vedanud oma lapse lasteaiaõpetajatega. Võiks kohe öelda, et üleüldse on lasteaiaga väga vedanud. Mõnusalt kodu ligidal, hubane ja hooliv lasteaiapere, toredad üritused ja eriti ägedad õpetajad. Üks nendest on meile väga südamelähedaseks saanud, sest ta on kõige kauem poja rühmaga koos olnud ning nii rõõmus kui ka pahandustes meie kõrval seisnud. Isegi üheskoos meiega (ja teiste emadega) laste lõpupeol pisardanud. Kõiki neid rõõmu ja murehetki meenutades tärkas mu peas idee õpetajale midagi tänutäheks õmmelda. Ma pole tükk aega ühtki suurt tekki teinud ja seetõttu olin poole teki valmimiseni täiesti kuss selle uue omaniku koha pealt. Mõtlesin, et kui miski peaks untsu minema, siis vähemalt teised ei pettu. Tekk aga hakkas algusest peale kohe oma elu elama - iga kord teki mustrit põrandale ladudes muutus miskit, tulid juurde uued ideed ja mõtted. Iga täht leidis oma koha ja kui osad nendest olid nõus mustris ilusti olema, siis mõned jooksid siia-sinna ja ei allu