Kadristik. A blog by Kadri Kivistik

Detsember, nagu alati, saabub täiesti ootamatult ja salakavalalt niimoodi aasta lõpus ja tundub, et kunagi ei jõua kõike õigeks ajaks valmis. Õnneks eelmisel aastal mõni asi sai ikka tehtud ja nii mõnigi jääb uut jõulu ootama.  Alustuseks õmblesin oma päkapikkudele sokid, mis ei haise ja mis mahutaks kõik toodud kingitused. Nimelt oli nendel plaanis tuua peotäie kaupa Legosid koos mõne lehekülje juhendiga ja nii sai jõuludeks kokku pangamaja, ekskavaator, helikopter ja politseiauto. Palju asjalikum kui järjekordne Lego City advendikalender. Mis muidugi ei tähendanud, et seda teist ei toodud - siin majas ju kaks last :) Sokkidel on pikad paelad, et saaks ka vajadusel voodi külge riputada. Nii armas oli näha oma üht esimest lapitööd (linik kummutil) koos viimastega. Kõik linikud, mis ma kunagi emale õmblesin, sai maalt kokku korjatud ja mu kodu kaunistama toodud. Nendega on palju toredaid mälestusi ja plaan on sarnaseid juurde õmmelda - kunagi ema kokku ostetud jõu...

Nii tore, et osad õmblused on hästi lihtsad ja kulutavad piisavalt palju kangast ja pitse ära ning on selle juures ka pikka aega praktiliselt kasutatavad. Lisaks eelmainitule on see veel puhas taas- ja uuskasutus! Nimelt ahnitsesin kokku nõukaaegsed laudlinad, käterätiku kangast ja niisama head vett imavat puuvillast kangast, otsisin välja erinevad pitsid ja õmblesin need rätikuteks. Ühest linikust sai kaks käterätikut õmmeldud. Siin otstes Karnaluksist ostetud pitsriba. Osa pitsidest pärineb mu ema varudest - ta meisterdas kõiksugu toredaid asju ja ta igaks juhuks kokku varutud pitsid leidsin maal maja koristades. Üks osa nendest oleks peaaegu lõkkesse lennanud, kuid minu õnneks sain näpud õigel hetkel vahele. Süda ei lasknud neil minu sahtlisse seisma jääda ja nii ma need kohe rätikute külge õmblesingi. Pitsiga rätik on hoopis ilusam silmale vaadata! Vasakul olevad on ühest laudlinast - lõikasin erinevate suurustega tükkideks. Veel üks laudlina koos pitsid...

Viimastel kuudel on mu õmblusmasin vaikinud. Kangahunnikud muudkui kuhjuvad ümber masina ja põrandale; laua alune on karpe ja kaste nii täis, et jalgugi ei mahu sinna panema. Mõtteid ja ideid on peas miljoneid, kuid ükski nendest pole tegudeks tehtud, sest ma olen hoopis raamatute ja raamaturiiulite kallal. Nimelt on kaks raamaturiiulit ja hunnik raamatuid tee mu koju leidnud ja ootasid kannatlikult, mil ma need ilusaks teen, kokku panen ja raamatud riiulisse laon. Üks pruuni lakikihiga riiul oli seismisest natuke niiskes majas kergelt hallitama/mustaks tõmmanud ja mu idee oli sellele värskem välimus anda. Nii ma lippasingi riiul kaenlas Bauhofi, kust tulin ära pintsli, valgeks toonitud laki ja suure tegutsemiskirega.  Riiul eelmises elupaigas Küüritud nii harja kui nuustikuga, enam puhtamaks ei läinud. Samal päeval sai riiul kaks kihti lakki peale. Ilus raamaturiiul rändas mu poja tuppa, kus nüüd on sellel kõik riiulid täis lasteraamatuid. Minu kiiksu kohase...