Kadristik. A blog by Kadri Kivistik

Mul oli sügissemestri esimesel poolel üks tore aine. Täiesti vabatahtlikult panin end sinna kirja ja mitte kordagi ei kahetse. Arvestus on küll alles tulemas ja peale seda saan loovtekstiili aine käigus tehtud töödest pikemalt kirjutada, kuid praegu tahan näidata üht pluusi. Üheks kohustuslikuks kursuse tööks oli teha ettekanne ja praktiline ese ühes aplikatsiooni õmblemise tehnikas. Valikus oli näiteks Hawaii tehnika, Mola tehnika, kileaplikatsioon, liimaplikatsioon, Pärsia aplikatsioon, mahuline aplikatsioon ja minu valituks osutunud inkrustatsioonitehnika. Pika ja raske sõna taga on tegelikult suhteliselt lihtne tehnika. Alguses oli tavaline pluus, millele ma peale joonistasin ja sisemisele poolele teise kanga kinnitasin Inglise keeles reverse aplique (otsetõlkes tagurpidi aplikatsioon) tähendab seda, et pealiskangale pannakse alla teine kangas, õmmeldakse kihid endale meelepäraselt kokku ja lõigatakse pealiskangasse augud sisse. Minu praktiliseks esemeks sai Selveris

Kui ikka tükk aega ei kirjuta blogijutte, on hiljem sõrmedel raske jälle alustada. Eelmine postitus oli puine ja tänase jaoks võtan juba teist päeva hoogu. Pühapäeval oli mul väga väsinud olek: kõrvad tuikasid ja valutasid nagu oleks ma nendega terve laupäeva poekotte koju tassinud ja iga küsimuse peale andis mu suu vaid lühivastuseid. Eks see muidu vähene suhtlemine oli väga suureks kontrastiks laupäevase jutustamismaratoni peale. Maraton see tõepoolest oli! Kell 7.25 varahommikul istusin oma autosse ja suundusin koos kahe (ja lõpus meie rõõmuks juba kolme) kaaslasega Lõuna-Eestisse Vastseliinasse. Päeva läbisõit tuli pea 600 km. Tartus Lõunakeskuse Bauhofis ja Statoilis sai vajalikud peatused teha. Esimesest ostsime näiteks käärid, kööginuustikud ja pisikese lillepoti koos alusega.  Idee siit :) Traadist ja nööpidest lill(puu) sai kokku keerutatud kodus, kuid sobivat alust ei leidnud. Muidugi jäi asi täiesti viimasele minutile. Tänu Lembe väga osavatele näppudele sa

Ma pole kaua aega endast märku andnud. Viimane postitus oli rohkem kui kuu aega tagasi. Ilmselgelt annab see olukord märku mu tihedast koolitööst. Tegelikult ikka uimerdan aeg-ajalt mööda internetiavarusi, kohtun inimestega ja jõudsin ühele Rahvaülikooli koolitusele end kirja panna. Sellest aga siis, kui koolitus läbi (hetkel ei tuleks tõenäoliselt adekvaatset hinnangut).  Üks hetk aga istusin õmblusmasina taha ja õmblesin. Mitte koolitööd. Juhtus nii, et lapse lasteaiaõpetaja leidis endale töökoha kodu ligidal lasteaias. Meile too õpetaja kohe hirmväga meeldis ja seetõttu tahtsin talle väikese kingi teha.  Loodan, et poekotti on ikka vaja ja et helkur ta nüüd pimedal ajal ikka nähtavaks teeks.  Voodriga poekoti annab kokku voltida Kokkuvolditud poekott ja helkur Ilusaid hetki!