Kadristik. A blog by Kadri Kivistik

Sel suvel olen ma oma kottide riiulit täiendanud lausa kolme kotiga, millest viimasena õmmeldud kotti ma täna teiegagi jagan. Apple Green Cottage andis välja uue lõike nimega NEA crossbody bag ehk tegu on risti üle keha kantava kotiga.  Kott on täpselt paras, et mahutada väike rahakott, telefon, salvrätid ja võtmed. Koti esiküljel on klapiga tasku, millel klapp hoiab magnettrukiga kinni. Tagaküljel on lukuga tasku. Mulle väga meeldib, et lukk on õmmeldud ilusti pealiskanga ja voodri vahele ning tulemuseks puhas väljanägemine.    Oma koti õmblemiseks kasutasin mööblikanga jääke; viskoosi ja polüestri koostisega sinist kangast, mis mul ITS Hvari lõike järgi vesti õmblemisest üle jäi, ja tekstuurset kunstnaha sarnast kangast. Viimase ostsin Soome ühelt käsitöölaadalt ja see ootas siiani hetke, mil ma julgeks käärid sisse lüüa. Pealt näeb välja see natuke kummine, natuke naha moodi, väga ägeda mustriga ja tagapool on tugev kangas. Tagumiselt poolelt kannatas isegi natuke trii...

Mul oli kindel plaan sel aastal igale lähedasele inimesele midagi isetehtut kingikotti pakkida. Plaanis olid rätikud, kangast poekotid ja padjapüürid, lisaks üks Itch to Stitchi peleriin. Plaani täitsin nii 85% ulatuses - välja jäid vaid padjapüürid. Sügisel õmmeldud kilekottidele sarnased kangast kotid tundusid kõige sobilikumad kingikotti. Taskusse volditavad kotid on väga mugavad kasutada - pistad käekotti või autosse ja vajalikul hetkel võtad välja, voldid lahti ja kasutad. Aga pole suurt hunnikut kangast ees, sest kott on tasku sees ilusti kokku pakitud. Kui korraga suurem hunnik kotte õmmelda, siis ei võta need hiiglama kaua aega kah. Või noh, nii ma lootsin.  Igal juhul sain 9 poekotti valmis ja poetasin neid igaühele kingipakki. Ma väga loodan, et need lähevad kasutusse ja järgmisel aastal jääb ehk rohkem kui 9 kilekotti ostmata.  Detsembri keskpaigas tuli mul järsku pähe, et õmblesin jaanuaris juba ühe portsu köögirätikuid, mida plaanisin kingipak...

Kui üks asi viib teiseni ja teine kolmandani, võib juhtuda, et ühest nõu küsimisest saab lõpuks hunnik poekotte. Täpsemalt käis rada vist niimoodi: Terje küsis nõu kahe erineva õmblemise video kohta; meil oli plaanis naistega kokku saada ja õmmelda; keegi ei teadnud täpselt, mida õmmelda ikka võiks; mu aju pani 1 ja 1 kokku; tegin kiired õmblused ja õpetasin (kui nii võib üldse öelda) teisi ka; kokku sai hunnik poekotte nii mul kui teistel. Terjet muidugi kokkusaamisel polnud. Talle õpetasin pärast eraldi ;) Väga tore, et juhendamise jaoks peab endale asja selgeks tegema, ja kui oma peast jääb väheks, tulevad teised paremate mõtetega lagedale. Sedasi sai selles videos ( link ) näidatud koti õmblemisest lihtne ja palju kiiremini valmiv koti õpetus ja lõige kokku. Me õmblesime kotid tavalise pesuõmblusega, sangade servad palistasime enne külgede kokku õmblemist ja põhjas volditud küljed saab viimase pesuõmblusega kinni.  Koti osa tuleb 2 tk lõigata, taskut aga 1 tk. Sellise...

Iga kevad ma võtan ma nõuks endale õmmelda väikese rahakoti või üleõlakoti, iga suvi ma kirun end, et pole sellega veel hakkama saanud, ja iga sügis ma nendin fakti, et alati tuleb järgmine kevad, mil ma selle tehtud saan...  Sel kevadel ja suvel on asi teisiti! Ma õmblesin endale väikese rahakoti, millele saan sanga külge panna ja siis seda risti üle keha kanda. Või siis hoopis vöökotina või randmekotina. Minu koti õmblemine sai alguse AppleGreen Cottage uue lõike Enya testimiselt - ma ju õmblesin talvel tema lõike järgi oma suurema risti üle keha koti ja nüüd oli aeg pisema käes.  Rahakott on väga paljude taskutega:  esiküljel klapiga ja magnetkinnisega tasku plaastrite, peavalutablettide või hoopis bussisõidukaardi jaoks sees lukuga tasku müntidele  8 taskut kaartidele üks pikem tasku paberraha jaoks teine pikem tasku, kuhu saab turvaliselt telefoni panna tagaküljel lukuga tasku Lisaks sellele kõigele on keskosas piisavalt ruumi tasku...

Kui kevade ootus ja suve lootus on juba kogu mõistuse üle võtnud, siis tuleb õmmelda midagi heledat ja ilusat ning mõelda, kui mõnus oleks õmmeldud asja suvel kanda ja kasutada. Nii asusin mina, kevad mõtetes ja soojad villased sokid jalas, õmblema heledat üleõlakotti (crossbody inglise keeles). Kott on täpselt nii suur, et minusugune ülevarustaja ei saaks kogu kodu kaasas tassida, vaid panna sinna hädavajaliku ja siis kerge sammuga mööda maailma ringi uidata :) Hädavajaliku all mõtlen väiksemat veepudelit, rahakotti, telefoni, taskurätikuid ja võtmeid. Palju muud enam sinna ei mahu.  Sall, taskurätikud, telefon ja pisikest pudi-padi veel koti sees :) Koti lõige on pärit Apple Green Cottage 'lt ja seda oli nii lihtne õmmelda! Sophia kott on risti üle keha kantava rihmaga või hoopis lühikese rihmaga, et seda näiteks ümber randme kanda. Kott on volditud kokku, pealt lukuga ja pealmise volditud osa all peidab end lukuga tasku. Sinna on hea panna kiirelt otsitavad asjad - v...

Mu poolikute tööde riiulil seisis pea aasta otsa karbitäis roosasid ja lillasid kampsuneid. Sekka ka paar beeži. Need ootasid kardiganiks saamist - oma peas olin juba kõik selgeks mõelnud, kuid millegipärast tegude taha jäi asi. Igal juhul jaanuaris võtsin lõpuks Ottobre 5/2007 ajakirjast kardigani lõike ja asusin vanu kardigane jupitama.  Juba sai käärid sisse löödud! Kõik tükid lõikasin ilusti õiges suunas välja, et kardigan ikka seljas mõnus jääks ja kuskilt kiskuma ei hakkaks. Ainult ühe asja jätsin tegemata - peale tükkide kokku õmblemist oleks võinud korra veel lõike järgi suuruse üle kontrollida. Praeguse kardigani seljaosa on natuke liiga lai. Järgmine kord olen targem! Selg sai niimoodi jupitatud. Kangajupid õmblesin overlokiga kokku, õlgadel kasutasin tugevdust, kaelaääre kantisin soonikust kandiga ja hõlmaäärtesse sai pael, mis ei lase neil välja venida. Vööaasad heegeldasin kahekordsest niidist ja vöö on ühe väga vana kampsuni küljest (leidsin oma p...

Detsember, nagu alati, saabub täiesti ootamatult ja salakavalalt niimoodi aasta lõpus ja tundub, et kunagi ei jõua kõike õigeks ajaks valmis. Õnneks eelmisel aastal mõni asi sai ikka tehtud ja nii mõnigi jääb uut jõulu ootama.  Alustuseks õmblesin oma päkapikkudele sokid, mis ei haise ja mis mahutaks kõik toodud kingitused. Nimelt oli nendel plaanis tuua peotäie kaupa Legosid koos mõne lehekülje juhendiga ja nii sai jõuludeks kokku pangamaja, ekskavaator, helikopter ja politseiauto. Palju asjalikum kui järjekordne Lego City advendikalender. Mis muidugi ei tähendanud, et seda teist ei toodud - siin majas ju kaks last :) Sokkidel on pikad paelad, et saaks ka vajadusel voodi külge riputada. Nii armas oli näha oma üht esimest lapitööd (linik kummutil) koos viimastega. Kõik linikud, mis ma kunagi emale õmblesin, sai maalt kokku korjatud ja mu kodu kaunistama toodud. Nendega on palju toredaid mälestusi ja plaan on sarnaseid juurde õmmelda - kunagi ema kokku ostetud jõu...

Nii tore, et osad õmblused on hästi lihtsad ja kulutavad piisavalt palju kangast ja pitse ära ning on selle juures ka pikka aega praktiliselt kasutatavad. Lisaks eelmainitule on see veel puhas taas- ja uuskasutus! Nimelt ahnitsesin kokku nõukaaegsed laudlinad, käterätiku kangast ja niisama head vett imavat puuvillast kangast, otsisin välja erinevad pitsid ja õmblesin need rätikuteks. Ühest linikust sai kaks käterätikut õmmeldud. Siin otstes Karnaluksist ostetud pitsriba. Osa pitsidest pärineb mu ema varudest - ta meisterdas kõiksugu toredaid asju ja ta igaks juhuks kokku varutud pitsid leidsin maal maja koristades. Üks osa nendest oleks peaaegu lõkkesse lennanud, kuid minu õnneks sain näpud õigel hetkel vahele. Süda ei lasknud neil minu sahtlisse seisma jääda ja nii ma need kohe rätikute külge õmblesingi. Pitsiga rätik on hoopis ilusam silmale vaadata! Vasakul olevad on ühest laudlinast - lõikasin erinevate suurustega tükkideks. Veel üks laudlina koos pitsid...

Viimastel kuudel on mu õmblusmasin vaikinud. Kangahunnikud muudkui kuhjuvad ümber masina ja põrandale; laua alune on karpe ja kaste nii täis, et jalgugi ei mahu sinna panema. Mõtteid ja ideid on peas miljoneid, kuid ükski nendest pole tegudeks tehtud, sest ma olen hoopis raamatute ja raamaturiiulite kallal. Nimelt on kaks raamaturiiulit ja hunnik raamatuid tee mu koju leidnud ja ootasid kannatlikult, mil ma need ilusaks teen, kokku panen ja raamatud riiulisse laon. Üks pruuni lakikihiga riiul oli seismisest natuke niiskes majas kergelt hallitama/mustaks tõmmanud ja mu idee oli sellele värskem välimus anda. Nii ma lippasingi riiul kaenlas Bauhofi, kust tulin ära pintsli, valgeks toonitud laki ja suure tegutsemiskirega.  Riiul eelmises elupaigas Küüritud nii harja kui nuustikuga, enam puhtamaks ei läinud. Samal päeval sai riiul kaks kihti lakki peale. Ilus raamaturiiul rändas mu poja tuppa, kus nüüd on sellel kõik riiulid täis lasteraamatuid. Minu kiiksu kohase...