Kadristik. A blog by Kadri Kivistik

Mu kolmas ja kõige suurem projekt Minerva kangastest jõudis ka eelmisel nädalal Minerva blogisse üles - selleks on lapitekk! Minge ja vaadake ise!

Suve alguses oli võimalik mul naaseda oma esimese armastuse juurde ja sain õmmelda ühe armsa sinisekirju lapiteki. Nii mõnus oli jälle põrandal kangatükke kokku sättida, vaadata ja sobitada ning kõige lõpuks tekki valmis õmmelda. Ma vist olen kirjutanud ka, et lapitöö juures meeldib just kangaste omavahel sobitamine mulle kõige rohkem. Mõni kangatükk lööb teise kõrval lausa särama, teised kaks aga koos kisuvad ja nõuavad kolmandat vahekohtunikuks. Mõnikord tundub, et kolm kangast ei saa omavahel üldse hakkama kuni leiad selle puuduva lüli, mis need kõik üheks seob. Mäng, missugune! Mõned sõidukid muudavad teki lapse jaoks põnevamaks. See sinisekirju tekk on õmmeldud jällegi puuvillastest kangastest, tekile annab pehmust polüestervatiin ja taguseks on südametega puuvillane kangas. Mõnusalt pehme ja kerge, sobib nii kaisutamiseks kui voodikatteks. Otseloomulikult võib selle all magusaid unenägusid ka näha :)  Teki ülevaade. Olen sarnase kujundusega teki väiksemates ...

Minu armastus lapitöö vastu sai alguse pea umbes 9 aastat tagasi, kui ma avastasin beebidele mõeldud imeliste tekkide maailma ja tahtsin oma esimesele lapsele ise sellist õmmelda. Mäletan, et plaanisin rõõmsat tekki, kus oleks liigutatavad pildid peale õmmeldud; tekki, mis oleks pehme ja mõnus ja mida laps tahaks terve elu alles hoida. Minu tegelikkus? Tekk, mis seisab õnnetuna kapinurgas, sest kasutasin põhiliselt polüestrist kangaid, mis lähevad särtsu täis. Tagumiseks pooleks kasutasin fliisi, mis korjab kogu mustuse külge ja tekk ise pole midagi erilist - suured kangatükid kuidagimoodi kokku õmmeldud. Minu esimesest tekist (mida mul on nüüd natuke häbi lugeda ja näidata) saab juttu lugeda siit . Oh, oleks siis vaid keegi välja kuulutanud, et tule kursusele ja õpi algtõed selgeks!   Lapitööle olin selleks hetkeks aga sõrme andnud ja lapitöö võttis lisaks käe ja hinge. Muidugi läksin ma kursusele. Tallinna Rahvaülikoolis tegi Marja Matiisen algajatele mõeldud lapitöökursusi ja...

Vastseliina Käsitööühingu ja Meieselts Meroosi ühisel eestvedamisel tehti teoks projekt Lapivaip 100. Eile olid kõik tekid Tartusse ERMi oodatud ja minu omagi rändas koos kahe kaaslasega sinna. Tekk sai alguse minu armastusest kaheksakandade vastu. Samas tahtsin midagi veidi teistsugust, mitte ainult punase ja linase kooslust nagu ma senini õmmelnud olen. Eesti Tikandi raamatust jäi silma Pühalepa tanukiri ja nii ma siis jupi sellest oma tekki õmblesingi. Mulle tohutult meeldivad need mustrid ja nende kasutus tänapäevasel moel. Porivaibal neid näha küll ei tahaks aga kaheksakandadega ja vana mustri väega kaetud teki alla poeks magama küll :) See tekk siin on aga 100x100cm, endale peaks suurema tegema. Osa Pühalepa tanukirjast sai tekile Kasutatud puuvillaseid kangaid, vahel on polüestervatiin. Ruudu suuruseks valmis tekil on umbes 4x4cm. Endale teki õmblemisest juba rääkides: panin FB-s Kadristiku lehe jaoks uut päisepilti kokku ja vaatasin enda vanemaid töid üle...

Meil on erakordselt vedanud oma lapse lasteaiaõpetajatega. Võiks kohe öelda, et üleüldse on lasteaiaga väga vedanud. Mõnusalt kodu ligidal, hubane ja hooliv lasteaiapere, toredad üritused ja eriti ägedad õpetajad. Üks nendest on meile väga südamelähedaseks saanud, sest ta on kõige kauem poja rühmaga koos olnud ning nii rõõmus kui ka pahandustes meie kõrval seisnud. Isegi üheskoos meiega (ja teiste emadega) laste lõpupeol pisardanud.  Kõiki neid rõõmu ja murehetki meenutades tärkas mu peas idee õpetajale midagi tänutäheks õmmelda. Ma pole tükk aega ühtki suurt tekki teinud ja seetõttu olin poole teki valmimiseni täiesti kuss selle uue omaniku koha pealt. Mõtlesin, et kui miski peaks untsu minema, siis vähemalt teised ei pettu. Tekk aga hakkas algusest peale kohe oma elu elama - iga kord teki mustrit põrandale ladudes muutus miskit, tulid juurde uued ideed ja mõtted. Iga täht leidis oma koha ja kui osad nendest olid nõus mustris ilusti olema, siis mõned jooksid siia-sinna ja ei ...

Eelmine aasta oli tõsiselt kasin käsitöö osas ja eriti kasin blogipostituste osas. Isegi kui miskit valmis sai õmmeldud, siis pildistamiseks ja näitamiseks enam kuidagi aega ja tahtmist polnud. Mitmeid kordi mõlkus peas ka blogi sulgemine või lihtsalt unustuste hõlma jätmine. Ometi miski toob mind siia tagasi. Ju siis on raske ilma jutustamata olla.  Jutustamisega seoses tekib alati küsimusi - kui palju kirjutada; millest kirjutada; kust jookseb piir, mida jätta oma teada, mida mitte. Kas on mõtet kirjutada kõiki nüansse, suurusnumbreid, igapäevaelu raskusi? Kas lugejal on huvi minu saavutuste vastu? Kuidas leida aega pildistamiseks ja vaikust, et enda mõtted kirja panna? Paar päeva tagasi "komistasin" hea tsitaadi peale: "Sa ei leia kunagi millegi jaoks aega. Kui soovid aega, siis pead seda võtma."  C. Buxton Niisiis. Ma võtan täna natuke aega, et vähemalt enda 2016 aasta kokku lüüa. Ma tahan taaselustada oma päeviku kirjutamise, nii käsitsi kale...

Nii-nii armas, kui mu õmmeldud teki omanik tuleb minu juurde jutuga, et tahaks kingituseks minu tehtud lapitekki. Hoolimata koolitustest, haigustest ja õmblusmasina tõrkumisest sain kingisoovi täidetud :)  Tekk on õmmeldud puuvillastest kangastest, ruutude nurkadesse sai lisatud mõnuga kolmnurkasid. Ma olen tükk aega tahtnud seda tehnikat proovida ja nüüd oli suurepärane võimalus kollaseid ja halle kangaid niimoodi omavahel klapitada. Hall tasakaalustab nii ilusti erksat ja tekk ei "karju" silmale vastu :) Järgmine kord tahaks sinist ja halli katsetada, lisaks roosat ja halli. Kuigi viimane värvikombinatsioon on vist nüüd juba täitsa klassika.  Pildistatud ühel hallil päeval maksimaalse valgusega. Tekile sai lisatud nimi Lukas ja ühed mõmmid hoiavad uuel omanikul kindlasti korralikult silma peal. Teki sees on polüestervatiin (aitäh, Krista!) ja taguseks ühevärviline helekollane kangas. Ühte nurka sai tegija nimi ka lisatud. Mõnusalt kohev! Ma loodan, ...

Oma viimase lapiteki õmblesin ma eelmise aasta alguses. Peale seda pole tekiteole kuidagi pihta saanud. Olen küll kahe teki pealsega alustanud, kuid mõlemad ootavad raame, teppimist ja kantimist. Ühe puhul pole lihtsalt sobivat kangast ja mõte on edasise suhtes kokku jooksnud, teise puhul pole lihtsalt aega olnud. Seega täna näitan ette hoopis kolmanda teki, mis hoolimata suvisest kiirest graafikust õmmeldud sai. Kogu tekk on oma olemuselt sarnane eelmisele jänkuga tekile. Isegi sisu on sama - puuvillane vatiin (pärit Mustika Abakhanist). Vatiini ostes avastasin, et samas poes müüakse käe all täitsa mõnusana tundunud villasegust vatiini ja tahan mõne järgmise tekiga seda kindlasti katsetada.    Jänku päevavalguses   Tekile sai vildist jänku peale, ninanöps ja silmad tikitud. Jänku kõrvade peal ja südames lendavad liblikad ja õitsevad lilled :) Omaniku nimi jõudis ka jänksi kõrvale. Teki suurus 110x110 cm. Täitsa roostes tunne oli tekki õmmeldes. Mäletas...

Nagu ma ammuilma olen rääkinud, oli mul lubatud üks lapitekk õmmelda. Nagu ma natuke vähem aega olen rääkinud, on mu õmblusmasin viimasel ajal turtsakas ja omab paremaid ja halvemaid päevi. Nagu ma pea üldse pole kirjutanud, ootas tellija oma lapitekki väga kannatlikult.  Nüüd lõpuks ma enam ei pea lihtsalt rääkima või kirjutama vaid saan südamerahus ka pilte näidata. Minu kavand, arvutused, kangalõikumised ja väheke õmblemist. Minu suureks rõõmuks väga koostöövalmis Õmblusmamsel ja tema poolt kokku õmmeldud-tepitud tekk . Ma jään tükiks ajaks tänuvõlglaseks, et aitasid selle suure projekti lõpuni viia! Aitäh-aitäh-aitäh! Krista väga ilusti õmmeldud sirged read :) Pastelsetes toonides lapitekk sobib kindlasti kohe mitmesse tuppa Mis ma küll ilma Õmblusmamslita teeks? :) Veidi tagumist poolt ka Järgmise lapiteki tegemise võtan plaani alles siis, kui saan uue õmblusmasina taha istuda ja ei sõltu enam masina võimekusest. Sinnani aga vuristan peamisel...

Vahepeal on valmis saanud kaks beebitekki. Esimene nendest 110x110 cm ja teine täpselt 100x100 cm. Mõlemad ruutudest, osad kangad samad, vahel mahuline vatiin ja tagumine pool ühevärvilisest kangast. Ühel rohkem sinist tooni, teisel rohelist. Ise ei oskagi üht teisele eelistada - mõlemad sellised nunnukad, mida mõnus beebile alla panna.  Masina all on praegu üks suurem tekk pooleli, aga selle teppimiseks sõidan Märjamaale. Minu pisike ja ustav õmblusmasin töötab muidu väga hästi, aga teppimisel surub teki kihid liiga kokku, veab alumist kangast suurima mõnuga edasi ja pealmist hoiab paigal. Nii tekivad aga voldid ja teppimine edeneb vaid tigukiirusel. Plaan on soetada uus õmblusmasin, aga selle jaoks on enne vaja paras nutsak raha kokku koguda. Seetõttu ma enne uue masina saamist ühtki uut lapiteki tellimust kahjuks vastu ei võta. Iga kord Märjamaale LapiButiiki teppimisteenust kasutama sõita oleks ka mõttetu ja viiks tekkide hinnad liiga kõrgele... Kuigi Airiga kohtuks küll h...

Olete te tähele pannud, et mõni samm arengus on hoopis raskem kätte tulema kui teine? Üks samm läheb linnutiivul, ise ei pea pingutama ega vaeva nägema. Teine samm on aga tugeva vastutuule, raju vihma ja jäise ilma tõttu nii raske astuda; justkui kere ja vaim oleks väsinud ja ei suuda uut väljakutset enam taluda. Kui aga suudad sellest end läbi viia, jääb väljakutsest tulev rahulolu tükiks ajaks sinu keresse elama. Ma võin võrrelda oma samme iga tekiga - mõni tekk lõikab ja õmbleb end ise kokku, mul on vaja lihtsalt olemas olla. Tundub, et polekski nagu midagi õppinud, vaid lihtsalt tegutsenud. Järgmine tekk käsib välja astuda sellest mugavustsoonist. Ei saa lihtsalt tegutseda, tuleb mõelda, aru pidada, silmi kissitada ning enda mõtteid jagada nendega, kes mõistavad. Kui hakkad mõtlematult tegutsema, juhtub äpardus - lõikad sõrmel tüki maha. Ärge nüüd ehmatage! Kirjapildis näib asi palju hullem kui tegelikkus.  Verevalamisega maailmapilt jälle avardus - tükk tühja maad hai...

Minu meelest on nii armas kui tellijale hakkab mõni mu lapitekkidest väga meeldima. Eriti armas, kui otsustatakse tänu sellele minult lapitekki tellida. Nii juhtus ka Luhtunud unistuse sõsaraga. Tegelikult võiks selle luhtumise nüüd küll ära unustada - tekk on nii armas ja pehme, värvidena on tagasihoidlikud pastelsed toonid oma kauniduses ja tekile tikitud pael seob kõik omavahel kokku.  Seekord pael tikitud (või siis tepitud) ahelpistega läbi teki pealsele - ka tagumisel poolel on lillede jooned näha. Aega võttis, kuid asja sai! Ehk beebi sõrmed ei mahu kuskile paela alla kinni jääma.  Meeter korda meeter õrnust Beež kangas toorpuuvillane, roosa on linase-puuvillase segu. Täpselt needsamad, mis suures tekiski. Minu nimesilt läks seekord tagumisele küljele. Teki omaniku nime tikkisin aga ahelpistega ülesse serva, lisaks juurde väike lilleke. Lilled leidsid koha ka tagumisel poolel. Läbi tepitud või tikitud (kuidas kellegi öelda meeldib) pael Kollaaž...