Kadristik. A blog by Kadri Kivistik

Võtsin esimest korda osa ühistegemisest - lapiteki heegeldamine aasta isale. Täpselt minule omaselt hakkasin heegeldama suhteliselt viimasel minutil, siis harutasin ja heegeldasin uuesti. Hea, et ma lõnga olin kohe 2 tokki ostnud, muidu poleks välja tulnudki. Valmis nad nüüd sain ja ära viisin ka - täpselt õigeaegselt. Täpselt mõõtu heegeldamine on ikka raske - üks ruutudest jäi venitades suhteliselt lõdvalt, teist tuli aga hoopis rohkem venitada. Teist heegeldades veel mõtlesin, et äkki oleksin pidanud sama mustrit tegema, mis eelmiselgi. Igal juhul ma väga loodan, et need kaks ruudukest ka suurde tekki mahuvad ja sobivad :) /Ja olen tõeliselt kade pisihaldja peale, sest temal tuli niivõrd äge idee, kuidas pisikestest ringidest ruut kokku heegeldada.../ Muudatus: Tundub, et ma olen lihtsalt pildistamises osav ja mitte heegeldamises. Kahjuks minu ruudud suurde tekki ei sobi. Egas midagi, tuleb oma oskusi täiendada enne kui uuesti osaleda tahan. Tore, et paljud tegid 3 ruutu, vähema

Alguse sai tekitegu juba siis, kui mul veel õieti kõhtu ees polnudki... Siis tuli suur kõht ette ja kadus jällegi. Pisike jõudis majja aga tekitegu ikka polnud lõppenud. Nüüd viimastel päevadel olen end kätte võtnud - kaua ühte asja võib venitada.  Algselt oli plaanis uhke tegelustekk koos igasuguste mänguasjadega, mis käiks teki pealt lahti ja kinni tagasi. Nüüdseks jäi ainult mõte - saaks ometi see lapiteki osagi valmis, tühja nendest mänguasjadest seal peal! Nii ma siis passisin neid tükke kokku mahulise vatiiniga ja fliisist põhjaga. Ladusin kõik kolm kihti üksteise peale ja arvasin, et võiks kohe läbi ka teppida - siis lihtsam pärast ääred kinni õmmelda! Ega ma seda ei taibanud, et kui olen teki läbi teppinud, siis ei saa ma ju seda enam õiget pidi pöörata :D  Vuristasin siis ääred kokku, pöörasin teki õiget pidi ja seisma ta jäi jällegi. Poja ei andnud aega, et saaks tekiteo jälle käsile võtta. Ju ta teadis, et kui ükskord tekk valmis, siis temal diivanil lebamisega pikka pidu

... nii pidid need sokid välja nägema mu mehe arvates. Alguse sai asi sellest, et ma tahtsin kangesti kohe sokke kududa. Teades, et see kudumine ikka päris keeruline, siis otsisin kõige täpsema juhise ja suuruse, mis mu pojale sobib, ning leidsin isetegija.net lehelt pitsilised sokid .  Siinkohal suured tänud MariMarikesele, kes selle sinna lisanud on. Sokid valmisid mõne päevaga (järjest kududa ju ei saa - pojaga ju vaja tegeleda) ja ise olen rahul (arvestades, et need on päris esimesed sokid, mis olen iseenda mõistusega valmis kudunud). Oleks ju võinud teha ühevärvilisest lõngast, aga tahtsin just seda rohelist. Vardad siis 3 mm, lõngaks Novita Nalle kukkaketo (kielo).  Eileõhtune suur tegu oli aga sibulate marineerimine. Südaööks oli poolteist kilo sibulaid puhastatud, seibitatud, marineeritud ja purki pandud (alustada sain alles peale poja magama jäämist). Proovitud sibulad maitsesid head, talvepoole saab maitsta, kas seismisega need ka paremaks läinud. :) 10 purgi taga paist

Olen juba mitu nädalat tegelenud heegeldamisega. Täiendan oma oskusi amigurumi tegelaste heegeldamisel. Alguse sai see kõik siis kui Amazonist raamatuid tellides amigurumi raamatud ette jäid. Sai neid tükki 4 ka endale ahnitsetud. Nüüdseks esimesest raamatust 3 tegelast valmis, neljas pooleli ja 21 tk veel oma järge ootamas :) Mida rohkem ma heegeldan, seda rohkem mulle meeldib. Eriti põnev osa on kehaosade kokkuõmblemine - ärevus on suur ja tahaks muudkui valmis tegelast näha. Silmade-suu-nina tikkimine on omaette meeldiv tegevus - saab loomale just tema ilme anda. Üks asi ainult pahandab. Esimese raamatu õpetused ja näidispildid ei lähe omavahel üldse kokku (välja arvatud lepatriinu kohta, aga kui palju see lepatriinu siis erineda saab...). Kaks koera, kelle olen valmistanud, ei sarnane pea üldse õpetuse juuresoleva pildikoeraga. Olles optimist, rõõmustan jällegi selle üle, et ei tea, kes nüüd välja tuleb (vähemalt nii kaua, kuni koera õpetuse järgi ikka koera saan).  Siin siis e