Minu armastus lapitöö vastu sai alguse pea umbes 9 aastat tagasi, kui ma avastasin beebidele mõeldud imeliste tekkide maailma ja tahtsin oma esimesele lapsele ise sellist õmmelda. Mäletan, et plaanisin rõõmsat tekki, kus oleks liigutatavad pildid peale õmmeldud; tekki, mis oleks pehme ja mõnus ja mida laps tahaks terve elu alles hoida. Minu tegelikkus? Tekk, mis seisab õnnetuna kapinurgas, sest kasutasin põhiliselt polüestrist kangaid, mis lähevad särtsu täis. Tagumiseks pooleks kasutasin fliisi, mis korjab kogu mustuse külge ja tekk ise pole midagi erilist - suured kangatükid kuidagimoodi kokku õmmeldud. Minu esimesest tekist (mida mul on nüüd natuke häbi lugeda ja näidata) saab juttu lugeda siit . Oh, oleks siis vaid keegi välja kuulutanud, et tule kursusele ja õpi algtõed selgeks! Lapitööle olin selleks hetkeks aga sõrme andnud ja lapitöö võttis lisaks käe ja hinge. Muidugi läksin ma kursusele. Tallinna Rahvaülikoolis tegi Marja Matiisen algajatele mõeldud lapitöökursusi ja...