Skip to main content

Selle aasta esimene

Ma olen tagasitulekut blogimaailma piisavalt pikalt edasi lükanud ja ega mul tänagi väga palju näidata ole. Kuid kui tunne on olemas ja jutustada tahaks, siis tuleb hetke ära kasutada. Enamasti olen hõivatud lastega, koduga, jalutamise või lugemisega, käsitöö on jäänud tahaplaanile. Ometi olen ma millegi loomisest täitsa puudust hakanud tundma ja aeg-ajalt käin õmblusmasinat silitamas, kangaid näppimas ja ninapidi Ottobredes unistamas. 

Vastu talve (aastanumber 2015) tegime oma grupiga mõnusa Kangatrüki õpitoa, oma teadmisi jagas meile Tiina Sillar (Tekstiilistuudio Kiriline). Ma tänan väga kõiki nii mõnusa päeva eest!

Mõned trükkimisvahendid :)

Pärast trükkisin omaette edasi :)

Kõik mu trükitud kangad ootavad, et nendest saaks mu sinisesse kööki kardinad, laudlina (-linik), pajalapid ja kindlasti midagi veel. Lisaks tahaks veel trükkida ja trükkida. Nii lahe oli mitmes kihis teha, nii lahe oli kangast kortsutada ja trükkida. 

Õmblusmasina taha jõudsin sel aastal esimest korda täieliku hädaolukorra sunnil. Üks õhtu lihtsalt ei leidnud kummutist lapsele järgmiseks päevaks pükse. Valik oli saata noormees kas auguliste või õhtusöögiste pükstega lasteaeda. Seega valmisid kiiruga kahed dressipüksid. Lapse hammastega põlved on nüüdseks nendest kahest paarist juba peaaegu jagu saanud :D Tunnistan pattu ja käisin H&M-s ning ostsin kahe pükste raha eest kolm paari veel...

Varsti on nendest vaid mälestus :)

Väiksemale lapsele sai ka õmmeldud. Ottobrest lõike järgi lausa kaks kombekat. Ühe materjaliks sama, mis suurema venna dressipükstel ning ühest mälestustega särgist sai triibuline kant.

Teine kombe sai õmmeldud minu vana jope fliisist voodrist ja kombe sisse sai vooder puuvillasest trikotaažist. Mõlemad kombed on juba kasutusel olnud ja enda vajalikkust tõestanud. Kuigi kui ilm varsti soojemaks ei lähe, tuleb mul suuremas suuruses uusi õmblema hakata :) 

Voodrita variant ja väiksem suurus. Täitsa paras ja mõnus, ainult trukid võiks tihedamalt olla.

Krae on tegelikult liiga kõrge - alla aastasel lapsel pole väga kaela ju! :)

Voodri ühendamisel suutsin nalja ka teha. Nali seisnes selles, et õmblesin jalaotstest voodri ja välise kinni nii, et jäi üks ilus suur O, mida ei olnud võimalik ümber pöörata. See ei olnud mul muide esimene kord...

Täna aga ajasin lõikeid ajakirjast maha, sorisin jälle kangakapis (liiga palju kangaid ja raske otsustada :D ) ning ehk õhtul jõuan kolme väljalõigatud särki kokku õmblema hakata. Aga kui ei jõua, pole ka hullu. Meil siin omamoodi aeglane ja rahulik kulgemine ja õnneks päris palja peega ei jää ;)

Kohtume siis kui kohtume ;)

Comments