Eelmine aasta oli tõsiselt kasin käsitöö osas ja eriti kasin blogipostituste osas. Isegi kui miskit valmis sai õmmeldud, siis pildistamiseks ja näitamiseks enam kuidagi aega ja tahtmist polnud. Mitmeid kordi mõlkus peas ka blogi sulgemine või lihtsalt unustuste hõlma jätmine. Ometi miski toob mind siia tagasi. Ju siis on raske ilma jutustamata olla.
Jutustamisega seoses tekib alati küsimusi - kui palju kirjutada; millest kirjutada; kust jookseb piir, mida jätta oma teada, mida mitte. Kas on mõtet kirjutada kõiki nüansse, suurusnumbreid, igapäevaelu raskusi? Kas lugejal on huvi minu saavutuste vastu? Kuidas leida aega pildistamiseks ja vaikust, et enda mõtted kirja panna?
Paar päeva tagasi "komistasin" hea tsitaadi peale:
"Sa ei leia kunagi millegi jaoks aega. Kui soovid aega, siis pead seda võtma."
C. Buxton
Niisiis. Ma võtan täna natuke aega, et vähemalt enda 2016 aasta kokku lüüa. Ma tahan taaselustada oma päeviku kirjutamise, nii käsitsi kalendermärkmikusse kui ka oma töödest ja tegemistest siia blogisse. Mulle nii meeldib vanu mälestusi lugeda ja pilte vaadata. Alati tuleb kergelt uhke tunne peale. Seega nüüd tuleb tuleviku nimel pingutada ;)
Nii. 2016 oli kõige väiksema postituste arvuga aasta. Masendavad 17 tükki neid ainult oligi. Mõttetöö nendes oli ka kasin. Tagasiside oli kasin. Tööd olid kasinad. Kes neid pluuse ikka jõuab kokku lugeda... Tahaks kohe vinguda ja halada. Aga!
Ma olen koguaeg olnud praktiline inimene. Ma tahan kanda enda õmmeldud praktilisi ja mugavaid riideid. Mulle meeldivad lihtsad ja sirgjoonelised lõiked. Selline on minu stiil ja ma tunnen end hästi sedasi toimetades. Õmblusmamsliga loovusest ja loomingulisest lähenemisest rääkides tõden alati, et minu loovus töötab kõige paremini ruudulisel paberil. Selle tõestuseks võib väga lihtsalt vaadata ruudulisi lapitekke, lihtsaid särke-pluuse ja igasugu keerudest ja kangapusledest puudutamata jäänud teisi rõivaid. Lemmikkangad on ühevärvilised või väheste värvidega mitte väga kirjud kangad. Maailmas peab minusuguseid "halle hiirekesi" ka olema, muidu ei paistaks värvilised inimesed üldse välja ;)
Eelmise lõigu kokkuvõtteks saab öelda - 18 särki (nii pikkade kui ka lühikeste käistega), kahed väga lihtsad trennipüksid, 2 ruudulist sirgjoonelist beebitekki, 2 kotti (millest viimane on hoolimata puudustest siiani kasutusel), hunnik kangaoste ja nipet-näpet õmmeldud kummalegi poisile. Ei miskit eriskummalist, tohutult loovat või ahhetama panevat. Selline ma olen ja sedasi ma olen endaga rahul ja õnnelik.
Minu 2016 aasta lemmiktöödeks on mu kaks lapitekki. Hoolimata õmblemiseks jaguva aja vähesusest, sain need siiski valmis. Ma olen tänulik soovijatele, et nad mind õigele rajale jälle juhatasid :)
Eelmise aasta lemmikloominguks loen aga kangaste värvimise ja trükkimise. Ma tahaks varsti uuesti kanga jää hunniku alla peita ja siis päev otsa tulemust oodata. Äkki peaks kohe seda tegema? :P
 |
| Need värvid on ainukesed peale halli, musta ja valge (ja natukese sinise), mis mulle väga meeldivad. |
Mul on hunnik töid eelmisest aastast näitamata. Alustan oma taaskohtumisega. Nimelt tuli minu juurde tagasi Karelile õmmeldud lapitekk, mis tahtis poisile järgi kasvada. Meeter korda meeter tekist sai 142x90 cm suurune tekk. Minu töö oli otsida õiged kangad ja aidata tekil pikkust juurde visata. See tekk meenutab mu oma poega - laiusest kaob ja pikkusest kasvab :)
 |
| Enne. Nurgast lõin juba käärid sisse. |
 |
| Pärast. Võib vist päris tore olla, kui tekk lapsega koos suuremaks kasvab :) |
Ilusat uut aastat kõikidele, kes siia lehele veel satuvad. Näeme õige pea!
Comments