Päikeseline Iiri ahel

Ma olen Iiri ahela (Irish chain) stiilis lapitekki tahtnud teha ajast, mil esimest korda seda tehnikat nägin. Tegelikult pole tekis mitte midagi keerulist - hunnik üheksaplokke ja suuri taustakangast ruute. Tulemus on aga mõnusa rütmiga lapitekk.

Esialgu ma ei taibanud, et rütmi saamiseks tuleb nurgad ühesugused teha, esimese kavandi järgi oleks päris rütmitu värk välja kukkunud. Lisaks oli keegi kõvasti mu juhtmete peal, sest vajalikke plokkide arvu välja nuputades tulin mitu korda järjest samale tulemusele... Olles aga vajaliku koguse plokke valmis õmmelnud oli ka juhtmeteta inimesel selge, et kaks korda kaks meetrit tekki sealt küll ei tule. Nii ma siis arvutasingi ja nuputasin ja lugesin ükshaaval. Lõpuks taipasin, et ridade arv on erinev ühes reas olevatest ruuduliste plokkide arvust.

Kui esialgse kavandi järgi lõpuks kõik plokid olid valmis õmmeldud, sain oma teisest veast aru. Üle jäi 8 plokki, sest sümmeetrilisse tulemusse need ei mahtunud. 

Kadristik all paremas nurgas

 
Teki õmblemise aegu oli mul kaustik ja pastakas õmblusmasina kõrval - õmmeldes tuleb pähe nii häid mõtteid. Viimased tuleb kohe kirja panna, sest arvuti taha jõudes on need mul peast kadunud. Selle teki õmblemise ajal mõtlesin, et nii tore, et mu heade sõprade majas on nüüd killuke minust. Olen ammu juba plaaninud neile ühe teki teha, kuid plaane on ju maa ja ilm täis, mind ainult üks. Nüüd see plaan täide läinud, järgmisi tekkis kohe viis juurde.

Mulle meeldivad need diagonaalid. Aga teppida neid ma rohkem ei tahaks..

Teine huvitav mõttekäik tabas mind tühja niidirulli ja tühja alumist pooli vaadates - nii hea meel, kui miski saab otsa. See annab ruumi uuele! Samas on tunne, et oled midagi reaalselt ära teinud kui 400 meetrit niiti on järsku kadunud. Selle oleks võinud kodunt poeni ja tagasi venitada peaaegu. Teki pealse teppimisel sai teki sisse õmmeldud umbes 160 meetrit niiti. Elu kallimad niidirullid - mis teha kui virsikutooni niiti kodus pole ja kiiresti on vaja.. Karnaluks ei tulnud kuidagi kõne alla.

Karnaluksi kohta ka - masina taga vuristades tuli meelde, et uus lõikematt võiks ikka olla. Olfa lõiketerad noale kah. Halli niiti pole. Oma kaustikust loen veel, et trikotaaži õmblemiseks on vaja venivat liimipaela ja tegelikult võiks kuskilt leida ka läbipaistvat tugevduspaela (või elastikut) - sellist, mida tööstuslikult kasutatakse pluuside õlaõmbluste tugevdamiseks. Ma olen veendunud, et see on just kõige parem :D

Nõelasid on ka vaja. Teppimise ja trikotaaži omasid. Mul on muide sünnipäev tulemas - kas keegi ei tahaks minuga koos Karnaluksi minna? :D Võiks siis kohe ka kattemasina ja uue õmblusmasina ära osta...

Natuke kõverad tepinguread

Teki juurde tagasi tulles. Mulle meeldib kui asjal on lugu. Kui tekil on oma lugu. Mulle meeldib neid lugusid jutustada ja lood teevad esemed palju armsamaks. Selle teki lugu peitub sügaval minu sees ja teki sisse sai õmmeldud hunnikus tänutunnet, rõõmu, armastust, soojust. Sellel tekil on veel hunnik lugusid, sest mul oli rõõm elada seal majas, kus nüüd päikeseline iiri ahel on. Õmmeldes tulid meelde igasugused pöörased ajad... Nüüd võib ainult naerda noorusaja lolluste üle. Teki omaniku küsimus Kas suusad ikka võttis kaasa? võtab vast kõik ajad kokku :)

Õiges toas õigel voodil :)

Tekk on üle antud tellijale ja ootab nüüd juba sünnipäevalast. Sünnipäev oli küll mõned päevad tagasi, kuid õnneks enne pidu sai siiski asi valmis. Päike isegi tuli välja, et voodile asetatud teki ilu välja tuua. Minu meelest on see tekk ka väga rõõmus ja soe nagu tubagi, kus tekk elutsema hakkab :)