Tõe huvides pean rääkima, et enne Hiiumaale minekut tabas mind jälle ahastus: mul ei ole ühtki ilusat asja selga panna! Lisaks on mul tekkinud kinnisidee, et enne väljasõitu pean kindlasti midagi uut valmis saama ja seda siis reisil kandma. Uue rõivaese saab kindlasti lõbusõidul ära pildistada mõnes imeilusas kohas ja nii on mul väljasõidust topelt kasu. Kodu juures on ju kõik kohad nii tavalised...
Seega esimese hooga õmblesin halli lühikestega varrukatega pluusi, mida eelmine postitus juba näitasin. Sellest aga üldse ei piisanud. Järgmiseks võtsin välja ühe Burda ümbrikulõike, mis mõni aasta tagasi tellitud sellelt lehelt.
 |
| Lõige Burda 7696 B variant |
Pildi peal paistis kõik ideaalne. Minu pluus jäi aga ideaalsusest kaugele, sest kui pluus tuule alla sai, tekkis mul keset kõhtu suur puhvis muhk. Ehk oleksin pidanud lipsuosa hoopis kõrgemale õmblema, ehk oleks võinud keskmist osa rohkem kokku tõmmata. Tont seda enam teab. Igal juhul sobib see pluus kandmiseks ka nii nagu on ja kui tuleb järgmine kord, siis õmblen teisiti...
Lilla lillemustriga kangajupp, mida esiosas lipsuna kasutasin, oligi täpselt niisama suur. Ainult ühe otsa lõikasin peenemaks. Mulle meeldis üleni valgele kangale sellega natuke värvi juurde anda. Minu õnneks on mul igasuguseid imeilusa mustriga trikookangajuppe veelgi ja ehk kahe puhkusekuu vältel jõuan nii mõnegi neist kandmiskõlbuliseks õmmelda.
Kahte pluusi varuriiete kotti pakkides tabas mind järgmine idee - mis oleks, kui jõuaks sellest liiga lühikesest teksakleidist seeliku ka valmis teha? Mis siis ikka oleks - näpud kiirelt tööle, teksakleit keskelt katki, värvel äärde ja ainult 1 haak jäi õmblemata. Seepärast ma seeliku värvliosa piltidel ei näitagi!
Teksakleit oli eest nööbitav ja pärit Humanast. Paistis täitsa uus ja materjal oli natuke veniv. Seelik on nii mõnus ja mugav - saan seda kanda nii sandaalide kui ka viisakamate kingadega, istumisel ja astumisel pole mingit probleemi. Nööbiliistu õmblesin kinni, kuid nööbid jätsin alles.
Pildid on kõik aga puhtalt emotsioonidest. Rõivad seejuures täiesti ebaolulised, sest sellel fantastilisel päeval oli seltskond põhiline. Mina muidugi olen täiesti eputrilla, sest kes ikka seitsme tunni jooksul neljas erinevas rõivastuses jõuab olla!
 |
| Ma kardan kõrgust ja veel rohkem kardan ma läbipaistvaid või augulisi treppe ja põrandaid. Tuletorni otsas olid mõlemad esindatud. |
 |
| Ärge laske end naeratusest häirida - sõrmenukid olid kinni hoidmisest valged ja naerma ajas mind ainult ühe näitsiku lause: "Ma olen maalri tütar!" |
 |
| Orhideede aias. Nuusutasin üht ja väidetavalt peaaegu astusin teisele peale. Aga ekspert oli telefoni otsas ja nimetust ma ei teagi.... |
 |
| Päev hakkas lõpule jõudma. Järgmine kord jälle! |
Ma ei jõua ära õhata KUI fantastiline päev see oli. Vahin lihtsalt neid pilte, endal suu kõrvuni tõmmatud. Järgmine kord ma lihtsalt "unustan" end koos kaaslastega sinna ja ehk jõuame paari nädala pärast mandrile tagasi.
Noor tatikas läheb nüüd aga tekki õmblema! ;)
PS. Kool on selleks aastaks täiesti läbi. Kõik ained on tehtud ja ma olen nüüd peaaegu nagu haritud inimene! :D
Comments
1. hääl: "Ma ei tule välja!"
2. hääl:" Ma lähen teen kiirelt ühe tiiru veel! (ja näha oli vaid jalgu, mis järjekordset tiiru majaka tule ümber tegema läksid)
Ja lille kohta ütleb "ekspert", et see on hall käpp, selle aasta orhidee. Ja meenutab sõjaMEEST teatud tunnuste tõttu :)
Eriti lahe päev oli!