Kadristik. A blog by Kadri Kivistik

Ma olen enda riietuses alati teatud värve eelistanud. Nii palju, kui valida võimalik oli. Alguses punased, roosad toonid, väheke ka siniseid. Must, hall ja valge nagunii. Korra käis miski khakirohelise laine ka, õnneks see läks üle. Pruuni värvi riideid on mõni üksik sattunud. Tugevaid ja erksaid toone olen alati natuke peljanud - nende välja kandmiseks on vaja rohkelt enesekindlust. Ma eelistasin pigem silmatorkamatu olla. Mäletan, et ostsin kord Hollandist ühe vanaroosa kampsuni ja hoolimata sellest, et see läks pea kohe lötsakaks, kandsin kampsunit pea igal võimalusel. Mu ema ütles tihti, et see kampsun on täpselt õiget värvi minu jaoks. Vanaroosa muutis mu jume tervemaks, "peitis" pigmendi ebaühtlused ja ausalt öeldes tundsin ma selles kampsunis end alati paremini.  Endale rõivaid õmblema hakates ostsin palju uueväärilisi aga liiga suuri rõivaid teiseringi poodidest. Varusin hunnikus punaseid pluuse, ka punast kangast sai valitud kokku ostetud. Tegin need ümber e...

Inimese mõistus töötab ikka omapäraselt. Kui mul on hunnik töid ja tähtaegu kukil, lapsed haiged, ise haige või kodu vaja korda seada, on mul peas miljon +1 ideed kõigega, mida võiks kohe õmmelda. Mõtteid muudkui kuhjub ja tekib frustratsioon, et mitte midagi valmis ei jõua... Kui lõpuks kohustuslikud tööd kaelast ära saab ja vabalt endale õmmelda tohiks, ei tule mitte ühtegi ideed. Kõik mõtted on justkui tuhaks põlenud ja ükski kangas kapis ei hüüa, et vali mind ja õmble midagi ägedat. Sellisel hetkel tuleb plaanimajandus välja otsida ja lihtsalt käärid kangasse lüüa. Sellisel hetkel tuleb endale öelda - hakka aga pihta. Kasvõi triigi niisama kangast ilusaks. Või õmble midagi, mis on vajalik. Sellisel hetkel lõin ma käärid tumesinisesse trikotaaži ja õmblesin endale retuusid :) Lõige pärit Ottobre 5/2016 numbrist ja need on jalas imemõnusad! Tumesinine kangas FB Disainkangaste tellimise grupist. Nüüd tuleks ühed mustad ka õmmelda, sobiks teiste rõivastega ka kanda. Nii kirjuta...

Ma saan aru, et üle ookeani Ameerikamaal on väga popp pidžaamapidusid korraldada. Tulevad tüdrukud-neiud-naised kokku, ajavad endale mugavad lounge -riided selga ja teevad padjasõda. Filmides ju näidatakse nii ning tasub uskuda kõike, mida Hollywoodi filmid pajatavad. Igal juhul võiks keegi mind nüüd ka mõnele sellisele olengule kutsuda, mul on sobiv garderoob (minu meelest!) olemas.  Pildistamise ajaks ma kahjuks kedagi teist pidžaamades enda kõrvale ei leidnud. Suurem poeg oleks padjasõda tahtnud teha aga mul on peas üks kiiks, mis ei taha temast pilte internetti. Küll ta kunagi jõuab ise neid siia netiavarustesse piisavalt panna. Niisiis ilma sõjata haarasin riiulist hoopis kaks lemmikraamatut ja viskusin diivanile.  Varrukaotstes ja säärteotstes soonik, pärit samuti FB grupist Pidžaamapluusid on õmmeldud Ottobre Woman 5/2010 number 4 lõike järgi ja püksid Ottobre Woman 5/2016 number 11 lõike järgi. Kangad on tellitud FB Disainkangaste tellimise grupist ja ...

Ma siin lubasin hoolega rohkem blogis nähtav olla, kuid jaanuari lõpp läks väga sujuvalt üle poole veebruarini. Tõenäoliselt oli asi haigustes. Lisaks olin ma raamatutesse uppunud. Õmblesin ka aga pildistamiseni ei jõudnud. Lõpuks ajasin fotoka statiivi otsa, tegin end ilusaks ja muudkui poseerisin iseendale. Küll see on raske töö! Muudkui jäta meelde, millist jalga kõverdada, kuidas käsi hoida, õlad kerkivad kõrvadeni ja siis tuleb neid alla suruda, naeratus muutub tigeduseks ja kõigele lisaks ronivad väiksed elus ja eluta olendid pildile. Eluta olendiks seekord robottolmuimeja, mis otsustas mu varbaid puhastama tulla... Pildistamise tulemust näitan lausa kolmes erinevas postituses. Esimeses on pudru ja kapsad: kodune kossakas, pitssärk, boolero ja viimaks mu uus lemmikdressipluus.  Kodune garderoob täienes Oma koduse kossakaga olin enam-vähem rahul kuniks abikaasa koju tuli ja küsis, et miks ma nõukaaegset laudlina kannan. Sain ka siis aru, mis mind häiris. Lilleli...