Ma olen koguaeg mõelnud, et kui ma kunagi saledaks saan (nagu see juhtuks iseenesest), siis ma olen stiilne, ilus, näen hea välja ja komplimente muudkui sajab. Noh, minuga seda veel juhtunud pole. Saledaks saamist, see tähendab. Ilus olen ma loomulikult, komplimente saan ka kui olen puhtad riided selga pannud. Stiili (ja stiilne olemise) kallal teen hetkel aktiivselt tööd nagu näha...
Igal juhul jäin mõtlema, et kas tegelikult ka stiilse ja suurepärase väljanägemise jaoks pean ma normaalkaalu alumises otsas olema ja kindlasti XS või S suuruses riideid kandma? Kas väiksem riiete suurusnumber annab mulle kohe hea stiilitaju ja oskuse seda enda peal kasutada? Kuidagi on selline seos kuskile mu ajusoppi tekkinud ilma, et ma selle üle reaalselt arutlenud oleks.
Reaalsuses tavalisi inimesi nähes ei võrdu suurusnumber üldse hea väljanägemisega. Tähtis on hoopis riiete sobivus su kehale. Nii nagu S suuruses riideid kandev inimene võib täiesti katastroofiline välja näha, oskan ka mina (USA-s ehk M, Itaalias XXL suuruses rõivastega) oma välimusega teisi šokeerida. Ma võin end paar numbrit jämedamaks riietada, aga sobiva rõivastusega paar numbrit väiksemaks muuta (puhas silmapete ja spandeks). Ma võin olla stiilne ja kokkusobivate rõivastega alati sõltumata numbrist, mis mulle parasjagu kaalult vastu vaatab.
Seega loon peas uued seosed:
kaalunumber ei määra, kas oled stiilne või mitte.
 |
| Kunagi, kui ma olin noor, ilus ja enam-vähem sale. Stiilitaju polnud ikka. Tolle päeva rõivastus polnud õnneks minu valik (muidu oleks sealt midagi kohutavamat tulnud). |
Umbes sel ajal, kui ma oma nahatooniga kokku sobivaid värve uurisin, klikkisin lahti päris palju kehakuju määravaid teste ja erinevaid soovitusi, mida teatud tüüpi kehakujuga inimene peaks kandma. Ühelt lehelt leidsin lausa, et paksematele inimestele on loodud oma kehakujude tabel, sest ei saa ju olla, et suurus 40 vastaks liivakella tüübile (seal oli siis nende jaoks märgitud full hourglass ja vormid aetud ümaramaks, laiemaks ja vähem liivakella moodi).
Igal juhul ma peaks olema:
- liivakell - aga ei ole, sest rinnapartii on selle kehatüübi jaoks liiga väike
- pirn - aga ei ole, sest õlavarred on selle kehatüübi jaoks liiga jämedad
- ristkülik - ikka ei ole, sest talje on selle jaoks liiga peenike
- tšello - jälle ei ole, sest noh - muskel segab.
 |
| Milline on nendest kõige "stiilsem" kehakuju? ;) |
Järeldus, ma parem olgu alasti, sest ühegi kehatüübi nõuanded ju ei sobi! Kui kuhugi ei sobi, siis pean end pirnikellaristtšelloks ning valin ainult need nõuanded, mis mulle meeldivad. Lisaks arvestan pigem sellega, mida ma oma keha juures rõhutada tahan. Näiteks kui ma juhtun Lõuna-Ameerikasse minema, siis demonstreerin oma laiasid puusasid ja tagumikku kohe edevusega (stereotüübid, stereotüübid ...).
Samas ükski nendest kehatüübi rõivaste valiku nõuannetest ei muuda mind stiilseks. Ma võin endiselt t-särgis ja kasvõi retuusides ringi kooserdades rõhutada oma saledat taljet ning volüümikaid puusi ilma, et ma ühestki otsast hea välja paistaks.
Niisiis. Mu tee eesmärgini ei hõlma endas 10+ kg kaotamist, täiusliku liivakellafiguuri saavutamist (igasuguste operatsioonide jms näol) ega ühegi nõuannete kogumiku religioosset järgimist. Ma ei pea ka hirmmoekas olema ja viimaseid rahanatukesi kokku kraapides selle suve moehitte ostma. Kuid...
Väga lihtne on kirjutada, mida ma tegema ei pea. Palju keerulisem on aga ees:
mida ma pean tegema, et oma garderoob stiilseks ja mulle sobilikuks muuta?
Oma uue, parema ja stiilsema garderoobi planeerimisel arvestan:
- oma reaalsete vajadustega - kus ma käin, millega tegelen, missugused rõivad sobivad minu oludega
- Eesti kliimaga - suvekleite vist niipea juurde ei õmble. Lisaks peaks kapist mõned välja viskama, mis
- selga ei mahu
- on ebasobivat värvi
- ei meeldi mulle
- on liiga suured (jah, 2 tk on neid ka...)
- mulle sobivate värvidega - peale endale sobivate värvide analüüsimist olen ma palju kindlam oma eelistustes. Ma tunnen end nn õigetes värvides paremini ja kuna enamik nendest sobib omavahel (minu silmis) ka kokku, on tulevikus rõivaste kombineerimine palju lihtsam.
- riiete suurusega - need ei tohi olla liiga lohmakad ega liiga ümber. Ma ei taha olla vormitu hunnik ega sardell viinerinahas. Õnneks ise endale õmmeldes saan täpselt paraja suuruse.
- omanäolisuse ja mulle meeldiva stiiliga (selle jaoks pean endale märksõnad valima, lemmikud lõiked leidma ja sobivad mustreid kombineerima ühevärvilistega, tõenäoliselt ühe järgmise postituse teema)
Ma ei usu, et ma peaks end mingisse kindlasse ajastusse ega stiilisuunda suruma. Ma leian, et vintage on väga äge teiste seljas aga mina näen siis välja nagu nõukaaegne mammi lillelises kittelkleidis. Ma tean, et mõned naised näevad imelised ja haldjalikud välja lillelistes ja pitsilistes kleitides, kuid ma suudaks need hetkega katki teha, ära määrida või üldse kandmiskõlbmatuks muuta. Mulle tohutult meeldivad lapilised riided, kuid päris lapilisi ei oska ma kuidagi välja kanda. Samas inspiratsiooni saamiseks on need väga head. Ma ei ole piisavalt kontrastne, et sügavad värvid elama panna. Ma tunnen end halvasti kui olen palju ehteid külge riputanud või kui mu rõivaste muster karjub vaadake mind!
Kuskil peidab end minu stiil. Ma arvan, et seda võiks iseloomustada sõnadega sirgjooneline, lihtne aga lööv, rahulik, mugav... Pikemalt järgmine kord!
Comments
Vaat mõne inimesega on kohe nii, et viskab või kartulikoti selga ja ta kannab selle välja ning on stiilne, sest eelkõige hakkab ikka asi pihta isiklikust karismast. Küll on näiteid kus nö puuduse varjamise asemel on seda just rõhutatud ja see isiklikuks firmamärgiks muudetud. Õnneks on see aeg möödas kui Siluetis kirjutati kuidas tuleb kanda soliidseid pruunides -beežides toonides rõivaid ja kuidas kõike peita ja varjata ning ka üle keskea provvad riietuvad väga ägedalt.
Mina olen poole vähem kaotanud kaalu kui Maire, aga ikka on vahe kas oled pea 80kg suur tädi või alla 70kg üle 170cm pikakoivaline. Kuigi voldikesed veel täiendavad keskkohta ei taha sugugi enam kanda figuuri ühtlustavaid sirgeid kleite ning strateegilisi kohti peitvaid allapepu laiu tuunikaid. Tegelikult ma isegi omajagu kaifisin seda lopsakamale ihule sobivat stiili. Noh enne seda valitses ju ülalpool taljet tühjus ja järsku oli mul peale pikkade jalgade veel miskit. :D Üldiselt ma tunnen OMA asjad ära - isegi siis kui kaltsukas paistab kuhja alt 2x3cm suurune serv või poes sabaotsake. Seal jälle tuleb sageli tõdeda, et mul on kallis maitse. :D
Üks jube oluline asi on seeliku pikkus. Juba 1-2 cm siia-sinna võib teha beibest tädi ja vastupidi. Ega ilmaasjata öelda, et rõivaproovi tuleb teha nende jalatsitega millega kavatsed kandma hakata seda.
Tänu sellele, et et sel hooajal oleme oma seltskonnaga käinud kolmel tantsuvõistlusel on "kostüümidraama" suur tükk mu elust olnud. Ja seal tulebki inimeste vaheline erinevus välja. Osa ei julge absoluutselt midagi katsetada. Nad on raudpoltkindlad et talle sobib ainult see värv ja tegumood ja keelduvad isegi proovimast. Kuigi tantsuplats on ju koht kus on ometi võimalus ja vajadus mängulisem olla. Minule meeldib seevastu megalt erinevaid riideid proovida ja sobitada ja vahel võib väga ootamatust kombost saada sellise wau komplekti. Eelkõige on ikka vaja tahtmist katsetada ning raamist välja vaadata. Sügisel ühel raamatupidajate seminaril käis Ženja Fokin rääkimas. Hästi vahvalt tegi seda ja mõte mis kõlama jäi oli, et ärge olge igavad - minge poodi ja proovige erinevaid riideid selga. Seni ju proovimise eest raha ei küsita. Paberi peal teoorias võib ju kõik ideaalne olla, aga reaalsuses hakkab tööle mingi x-faktor mis viib kogu hästi komponeeritud valemi tasakaalust välja. Nii, et kui vähegi võimalik, siis käi ja proovi reaalseid asju selga
Hea rääkida, aga tean küll kui mugav on harjunud kesta pugeda. :D
Ma olen ka pigem selline, kes tahab alati kindla peale välja minna. Seeliku pikkuse osas nõustun täielikult! Isegi matemaatilised valemid on välja töötatud ideaalse pikkuse leidmiseks (see, mille ma leidsin, arvestas ka kontsadega :P ).
Riiete proovimist olen mõelnud aga kuidagi pole see mõte pidama jäänud. Peab vist tõesti ühe tuuri nt Kaubamajas tegema, erinevad komplektid valima ja proovikabiinis pilte tegema hakkama. Siis näeks ära, mis töötab ja mis mitte.
Eks see kestast välja pugemine sai juba värvide leidmisega alguse, ju siis on piisavalt pikalt peas mõtted settinud :P
Päikest
Lemmi