Viimasel ajal on mitmed erinevad teemad pannud mind otsima seda midagi oma. See miski oma stiil; see miski oma heaolu; miski oma, mis väljamõelduna ei nõuaks palju aega ja vaeva.
Miks ma üldse alustasin peamurdmist:
- mulle meeldib õmmelda aga mõnikord on pihtas, teinekord põhjas. Näide: esimene pluus täiega pihtas, kannan seda alati (enamasti koos mustade sirgelõikeliste teksadega) kui vaja mugavalt aga enam-vähem viisakalt riietuda (lastevanemate koosolekud, külaskäigud - mitte lõpupeod jms). Teine pluus põhjas: peale selle õmblemist olen ehk mõned korrad seda kandnud kui kõik muud paremad variandid mustapesukorvis on. Ma juba mõtlesin välja, miks nii.
 |
| Esimene pihtas, teine põhjas (lausa sõnasõnalt - kapipõhjas) |
- ma olen tohutu koguja - mõnda aega tagasi suutsin koguda suure kapitäie kangaid lapitekkide õmblemiseks (need on kõik alles, lihtsalt ma olen teinud reegli, et ostan ainult konkreetse teki jaoks kangaid kui midagi puudu jääb), nüüd "avastasin" oma rõivaste jaoks mõeldud kangaste tohutu koguse. Ma ju õmblen pidevalt, kuidas neid siis järsku nõnda palju olla saab? Ostan lihtsalt kiiremini kokku kui õmmelda jõuan :D Igal juhul tegin endale uue piirangu: ma ei osta enne septembrit mitte ühtegi rõivaste jaoks mõeldud kangast! Esiteks pole mul nende jaoks lihtsalt ruumi, teiseks ma tahan selleks ajaks oma vajadused, nõudmised ja tahtmised selgeks saada ning siis osta vaid neid kangaid, mis mulle reaalselt ka naeratuse näole toovad ja millest õmmeldud rõivad kapipõhja konutama ei jää.
 |
| Tõeline voltimise meistrikunst - iga väiksemgi nurk täidetud ja korvid vaevu-vaevu mahtusid ära. |
- pidulike ürituste puhul on tihti paanika - mul pole midagi selga panna! Õnneks ma olen nüüd kaks pidulikku, viksi ja viisakat talvist kleiti õmmelnud, mida saan kanda, kuid kevad-suvise perioodi viisakamateks hetkedeks pole mul mitte midagi. Sel aastal aga on peod ja tähtpäevad tulemas! Hea, et ma seda tühiasja vahetult enne lapse lõpupidu ei avastanud.
 |
| Peaaegu nagu väike must kleit, sobib väga hästi sügisel-talvel üritustel kandmiseks. Kevadel lapse lõpupeole sellisega ilmuda oleks aga täiesti arulage (muidugi juhul, kui lund edasi sajab, siis ajan sellele 60DEN sukapüksid alla ja lähen ikkagi). |
- kapp ajab riietest üle. Mu suveriiete kogus vastaks oludele, kui ma elaksin Hispaania päikeserannikul. Eestis elades saan aga suviseid kleite vähe kanda, t-särgid peidan enamasti kardiganide alla (mis on Takkost ostetud, kulunud, ära pestud ja täiesti ilmetud) või kannan enda õmmeldud pusasid teksadega. Seega mu garderoob on täiesti disproportsioonis Eesti kliimaga. Vaja oleks rõivaid, mida saaks kihiliselt kanda, mida saaks kombineerida erinevateks oludeks.
- mu kleidid seisavad enamasti kasutamata, samas trikotaažist igapäevased särgid kannan kiirelt läbi. Samuti olen pidevalt hädas endale mugavate, sobivate pükste leidmisega, mis ei maksaks üle 100€, kuid peaksid vastu ja sobiksid kanda ka mänguväljakul, jalutamas ja poes käies. Püksid annavad palju rohkem vabadust lastega (Eesti kliimas) väljas olles ja seetõttu on viimane aeg, et ma endale ise pükse õmblema hakkaks. Väljakutse, areng ja praktiline vajadus - mitu head asja üheskoos. Trikoosärkide asemel tuleb aga kvaliteetset kootud kangast kasutada, et "vähe stiilsemaks muutuda."
 |
| Taolist sorti pluusid on mulle väga meeldima hakanud. Sellel on mitu head omadust: poolpikad varrukad, v-kaelus ja piisavalt kehasse töödeldud, kuid siiski mugav. |
- vaatan tihti kerge kadedusega inimesi, kel kõik rõivad omavahel kokku klapivad ja nad seetõttu väga head välja paistavad. Ma ei pea küll vajalikuks poodi või mänguväljakule minekuks end üles lüüa aga ma tunnen, et olen praegu kodusena väga kinni jäänud mingisse mugavustsooni. Varem see mind ennast üldse ei häirinud, siis oli esmatähtis piisavalt magada saada ja mõtlemine ning arutlemine oma igapäevase koduse riietuse üle tundus päeva arutu raiskamisena. Seetõttu oli hea ka lihtsaid särke õmmelda - sain midagi luua ja endale kappi täiendust (selleks, et kui tatised, söögised õlad särkidel ära tüütasid, sai kapist lihtsalt samalaadse uue võtta). Nüüd aga on poisid suuremad, ma liigun järjest rohkem ringi ja magamatus ei sega enam mõtlemist :) Lisaks ma tunnen, et ma tahan õppida, areneda, paremaks muutuda. Õmblemiseks on küll aega vähe endiselt, kuid ma tahan, et mu õnnestunud riiete protsent tõuseks ja ma saaks jälle eduelamuse.
Niisiis. Kindlasti on nii mõnigi põhjus veel, miks alustada ühe suurema muutusega. Põhiline on aga see, et ma tahan:
- olla rahul ja õnnelik enda garderoobiga (sõltumata kohast, üritusest ja ilmastikust)
- hea välja näha
- raisata vähe aega ja närvirakke otsimaks sobivat riietust
- kulutada minimaalselt kangastele, rõivastele: kvaliteet, mitte kvantiteet (eriti kui mu riideid enam ära ei määrita)
- omada piisavalt ruumi ja õhku kapis selle võrratu garderoobi kõrval
- olla ehk eeskujuks teistele
See siin on algus. Kõigest esimene osa. Järg tulemas!
Comments