Kadristik. A blog by Kadri Kivistik

Ma olen haige. Naljakas on olla kohe päris haige - põletav kurguvalu, kähisev hääl ja pidev köhimine ja tatistamine. Lisaks pidev peavalu ja vahelduv palavik. Tavaliselt on mul sügisest kevadeni kõik need samad sümptomid, kuid kergel kujul. Seekord mitte. Ehk oleks perearstist abi, aga kuidas ma helistan, kui ma vahepeal ainult köhin ja siis saan kaks piiksu teha?  Seega ma tegin hoolega koolitöid. Kolme teoreetilise jutuga teksti kirjutamise lõpuks lubasin endale preemiat - sain viimaks ära õmmeldud rätiku kaks külge. Triikisin ilurätiku sirgeks, tegin pildid ja nüüd kirjutan postitust. Mis saakski parem preemia olla? :) Rätik oli mul tükk aega pooleli, kuid märtsi alguses võtsin end kätte ja põimisin viimased read üleminekuga rohelisi mustrijuppe vahvelkanga vahele, õmblesin külge pitsi ja nüüd saan rätiku esitada ka märtsikuu aastaprojekti. Iga kuu on tunne, et seekord ma küll midagi teha ei jõua, aga kui loominguliselt asjale läheneda, siis saadab mind edu. Seekord...

Palju juttu, natuke muusikat ja ei ühtki käsitööpilti! Mõnda aega tagasi sain ma blogi auhinna S2rtsuliinelt . Aitäh! Peale minu said auhinna mitu blogi, keda ma ise jälgin huviga ( Õmblusmamsel , Kohustuslik tegevusvabadus ja minu jaoks uustulnukana TallinnStyle ). Nüüd ma siis mõtlen  ja mõtlen - peaksin auhinna edasi jagama 11 blogile, kuid teisi järgides valin välja hoopis ühe. Eesti blogimaastik ja kõik muud punktid, mis teiste poolt juba mainitud... Esiteks aga küsimuste ja vastuste voor: 1. Kui vana Sa olid, kui käsitööga tutvust tegid? Tõenäoliselt alustasin nagu ikka koolis. Klassi ei mäleta, sokid kudus ära hoopiski samas külas elav naisterahvas ja põhikooli lõpus õmblesin endale 36 suuruse asemel 46 suuruses öösärgi. Õpetaja ütles ja nii ma tegin :) Tegelikult tunnid möödusid lobisedes, kuid mingid teadmised kudumise ja heegeldamise osas siiski omandasin. Õmblemist küll mitte. 2. Kas kooli ajal meeldis käsitöötund? Ju ta ikka meeldis - jutustada sai ...

Mul on seoses kooliga mustmiljon asja teha. Tööd on ilusti Google kalendrisse üles märgitud, paari-kolme asja tähtaeg jäi paari nädala taha. Mis seal ikka! Teada-tuntud lause ju ütleb, et kui tuleb kiire, mine tahatuppa paariks päevaks ja lase kiirel ära minna. Minu kõige kiiremal hetkel olin mina, laps ja ka abikaasa haiged ja nõnda see kõik lihtsalt mööda saigi. Kui kõik asjad aga kuhjuma hakkavad, tekib teistpidi paha tunne. Nagu oleks kahemeetrine sein ees, millest üle ei saa. Seepärast tuleb see kahemeetrine lammutada 50 cm kõrgusteks juppideks ja kõikidest ükshaaval üle hüpata. Täpselt nii ma teengi - vaheajanädalal on küll loengud, kuid iga päev mõne tööga hakkama saades lõikan jupi oma kahemeetrisest seinast maha. Täna näiteks võin julgelt öelda, et 60 cm on juba madalam! ;) Samamoodi on mul hetkel lugu oma üle ääre ajava taaskasutusrõivaste kastiga. Korraga tundub seda liiga palju olevat (ise kõik endale kokku ahnitsenud), aga kui jupp-haaval teha, siis töö lausa lend...

Minu eelmine postitus oli väga kurvas noodis. Tänane postitus tuleb rõõmsas toonis, sest päike paistab, hing on saanud kosutust teie headest sõnadest nii kommentaarides kui otse suhtlemisel ja lisaks on põhjust ühte suuremat tööd näidata. Kes juba märtsikuu Maretit on uurinud, teab, et ühest tekist tuleb juttu. Nimelt mõnda aega tagasi sooviti õpetusi mu teksatekile ja Paistu tekile. Teksatekiga sai lugu lihtne - pesin oma teki uuesti läbi (uues masinas ei tekkinud õnneks ka mingeid probleeme), kirjutasin õpetuse ja saatsin pildistamisele. Paistu teki puhul aga oleks õpetus tulnud liiga erinev sellest, kuidas ma kunagi teki valmis õmblesin. See oli mul selline erinevate tehnikate kobamine ja kombineerimine. Pakkusin välja, et teen uue sarnase teki. Plussiks oli palju lihtsam õmblemine ja seetõttu ka lihtne õpetus. Uurisin jälle Eesti Tikandi raamatuid ja leidsin meelepärase mustrijupi Muhu rinnaesise kirja seest (Eesti Tikand 2, lk 127). Joonistasin mustri ümber enda kavandi...

Reede õhtul loengus istudes lasin oma mõtte lendama. Muremõtteid oli pea täis ja pidasin plaani need endast hoopiski välja lasta. Juhtumisi õppejõud soovitas murest ja stressist välja tulemiseks joonistamist. Ma joonistada vist väga hästi ei oska ja murehunnik näeks ikka päris armetu välja. Juurdlesin teiste variantide üle. Oma mõtteis istudes kuulasin taustaks vaikselt ettekandeid toredate inimeste loovusest. Üks hetk pakuti kirjut koera maiustamiseks ja neiu istus loenguruumi nurgas oleva klaveri taha. Auditooriumi täitis Urmas Alenderi "Vaiki kui võid" laulu kaunis meloodia... Pisarad jooksid mööda põski alla ja tänasin mõttes saatust, et ruumis oli hämar ja mul juuksed patsist lahti... Tegelikult tulin hoopis üht blogipostitust kirjutama, sest nii mõnigi õppejõu antud soovitus kõnetas mind, kuid see hetk lihtsalt oli nii eriline. Kudusin kindad. Eelmised hakkavad väikseks jääma ja tegin uued natuke suuremad. Laps on haige, õue ei saa... Vardad 3 ...

Millalgi üle-eelmisel või lausa üle-üle-eelmisel sügisel sattusin ma Tartu maanteel olevasse kasutatud riiete poodi. Leidsin sealt must-valge lillelise kleidi, mis peaaegu selga sobis. Kleit oli mõnusast trikotaažriidest ja küllaltki vähe kantud. Kleidi vastu rääkis silt H&M, kuid ostsin siiski selle ära - hind oli tõenäoliselt paari-kolme euro kanti. Kandsin kleiti mõnda aega kodus, kuid kogu asjandus kippus väga lendama ja keerlema mul seljas. Peale järjekordset pesu lendas aga rõivaese mu uuendamist ootavate rõivaste hulka. Mul nende viimaste jaoks lausa eraldi kast tehtud, mis küll pigem kasvada kui kahaneda tahab. Teadsin sel hetkel, et kleidist saab hoopis seelik. Ülemise osaga täpsemaid plaane polnud... Juba seelikuosa ülemisest otsast lahti lõigatud Tegu on puuvillase trikotaažiga, mis mõnusasti venib. Ei tahtnud mina seda venivust ja mugavust kaotada ja õmblesin seeliku ülesse äärde lihtsalt laia kummi ja pöörasin ääre ühe korra sissepoole. Täpselt samamoodi...

Oma taaskasutuse kastist leidsin mõnusalt langeva sinise maika. Maika asemel võiks öelda ka käisteta top(p), aga tegelikult oli see ikka täitsa maika tegu ja nägu. Lisaks on top nii väljamaine sõna... Maika juurde tagasi tulles - oli teine parasjagu kortsus, parasjagu paras ja üldse mitte minu stiil. Oma algsel kujul ta minu garderoobi ei sobitunud kuidagi. Mul oli hoopis mõttes seda teksadega kanda ja selle jaoks vajas maika käiseid.  Enne. Ikka Humanast. Mõnusat kangast oli maikas vähe. Seega lõikasin selle täpselt õmbluse pealt lahti ja paigutasin tükkidele armsaks saanud raglaanlõikega pluusi kehaosa lõiked. Jagus nii täpselt, et alumine äär jäi minu pluusil alumiseks ääreks. Kangast (50% lina, 50% akrüüli) jäi üsna vähe järgi Otsisin kapist välja musta sünteetilise trikookanga varrukate jaoks ja otsustasin seekord poolpikkade käiste kasuks. Seda pluusi lõiget (pärit 2/2013 Burdast) olen õmmelnud juba neljal korral, millest ainult üks osutus vastumeel...