Reede õhtul loengus istudes lasin oma mõtte lendama. Muremõtteid oli pea täis ja pidasin plaani need endast hoopiski välja lasta. Juhtumisi õppejõud soovitas murest ja stressist välja tulemiseks joonistamist. Ma joonistada vist väga hästi ei oska ja murehunnik näeks ikka päris armetu välja. Juurdlesin teiste variantide üle.
Oma mõtteis istudes kuulasin taustaks vaikselt ettekandeid toredate inimeste loovusest. Üks hetk pakuti kirjut koera maiustamiseks ja neiu istus loenguruumi nurgas oleva klaveri taha. Auditooriumi täitis Urmas Alenderi "Vaiki kui võid" laulu kaunis meloodia... Pisarad jooksid mööda põski alla ja tänasin mõttes saatust, et ruumis oli hämar ja mul juuksed patsist lahti...
Tegelikult tulin hoopis üht blogipostitust kirjutama, sest nii mõnigi õppejõu antud soovitus kõnetas mind, kuid see hetk lihtsalt oli nii eriline.
Kudusin kindad. Eelmised hakkavad väikseks jääma ja tegin uued natuke suuremad. Laps on haige, õue ei saa...
Loengu lõpus mängisid kaks poissi kitarridel enda kirjutatud rahulikku lugu. Enne loengut mõtlesin veel, kas on mõtet üldse kohale minna, sest pea oli paks... Sain hingele sooja pai ja hunniku kurbi mõtteid endast välja. Aitäh!
Kudusin kindad. Eelmised hakkavad väikseks jääma ja tegin uued natuke suuremad. Laps on haige, õue ei saa...
 |
| Vardad 3 mm, vardal natuke rohkem silmi kui eelmistel kollastel-rohelistel. |
Loengu lõpus mängisid kaks poissi kitarridel enda kirjutatud rahulikku lugu. Enne loengut mõtlesin veel, kas on mõtet üldse kohale minna, sest pea oli paks... Sain hingele sooja pai ja hunniku kurbi mõtteid endast välja. Aitäh!
Comments
Kindad on armsad. Kollane hallil on nagu soe kevadine päike.
S2rtsuliine
Särtsuliine - ma vastan su auhinna küsimustele natukese aja pärast. Praegu teki postitusse oleks neid liiast panna (postitus tuleks kilomeetrine vähemalt). Aga aitäh tunnustamast! :)