23rd European Patchwork Meeting - I osa

Kui Kadri koos fantastilise seltskonnaga Sainte-Marie-aux-Mines linna jõudis, oli lapitöömess juba alanud... 

Mõte lapitöömessile minna tuli ja istus pähe kui Mailis me grupis nende reklaami jagas. Teades, et mul on pea aasta jagu aega kolme meest selle mõttega harjutada, hüüatasin, et mina lähen! Merike liitus kohe ning Krista haaras härjal sarvist ja teatas, et kui mina sõidan, siis tema tuleb. Karin oli samuti meiega kampas. Neli on hea seltskond ja sedasi me 2016 aasta oktoobris ja novembris oma reisi korraldama asusimegi. Lennud Tallinn-Frankfurt-Tallinn tulid Lufthansa sooduskupongi abil 90€ (ilma ära antava pagasita) ja 130€ (koos pagasiga) ning nii hea oli lasta lend endale jõulukingiks teha. Majutuse broneerisime detsembris ning see läks lõpuks inimese kohta u 50€ maksma. Valisime oma peatuspaigaks ühe korter tüüpi paiga veinipoe ja -keldri kohal, meil oli täisvarustuses köök, elutuba, magamistoad ja muud mugavused. Frankfurdi, lapitöömessi nelja linna, majutuse külakese ning muude vaatamisväärsuste vahel liikumiseks rentisime auto ning selle kulu tuli u 70€ näo kohta (koos bensiiniga diisliga). Sellega oli meil põhiline korraldatud ja peaaegu nagu säästureis võis alata!

Kõigepealt varahommikune lend Tallinnast Frankfurti, siis auto rentimine: meie rendiautoks osutus Kia Carens ja peale kohustuslikku blondiini ja Kia nalja (miks blondiin Kiaga ei sõida?), saime tegelikult autoga täitsa sina-sõbraks. Põhiline plusspunkt me auto puhul olid suured aknad ja piisavalt ruumi - kõik said hooga pildistada ja välja nägi igas suunas täiesti vabalt. 

Järgnes väljasõit lennujaama teederägastikust 18 km kaugusele Primarki. Naersime küll, et siia me kogu oma raha jätamegi aga tegelikult tulime u 1.5 tundi hiljem sealt väikse kotihunnikuga välja ja jätkasime oma teekonda.

Frankfurti lennujaamas. Ühtki kilomeetrit veel läbitud polnud.

Saksamaa kiirteid olen varem mitmel korral rendiautodega läbinud, seega täitsa eksimiste ja ehmatuste vabalt saime autoga isegi 150km/h saavutatud. Isegi sellisel kiirusel pidime kõigest teises reas sõitma, sest kolmandas ja neljandas lausa lennati meist mööda. Hoolimata teetöödest põhjustatud ummikutest, külgtuulest ja vahepeal 130km/h piirangutest (nali! Me auto mugavaim kiirus oligi u 120-140km/h, üle selle hakkas külgtuul liialt mõjutama ja kurvides tekkis ümber minemise tunne) ületasime üks hetk Reini jõe ning saime mööda väiksemaid teid oma lapitöölinnakesse vurada.

Prantsusmaa tervitas meid vähese päikese, vihma ja armsate viinamarjapõldudega. Nii lahe oli kuulata tagant istmelt muudkui õhkamist ja ahhetamist. Ma ise olen vist juba rikutud - vaimustuse tekkimiseks peavad olema kõrgemad mäed ;) 

Esimesse näituse paika jõudes tuli välja, et info oli poolik - me netist ostetud pileteid ikkagi ei saanud igas asupaigas käepaelte vastu vahetada, selleks pidime hoopis pisikese linna teise otsa kõndima ja messi müügialalt õige boksi üles leidma. Tee peale aga jäi üks näitustest, kus keegi meilt sisenemisel käepaelu ei küsinud ja nii vaatasimegi kiirelt üle näituse nimega Labors of Love. Esindatud olid vanaaegsed ja enamasti käsitsi õmmeldud lapitekid. Isegi õhk seal näituse paigas oli vana lõhnaga.

Näitustele lisaks tuli ka pidevalt inimesi jälgida, sest nii lahedaid lapitehnikas riideid, kotte ja aksessuaare liikus ringi. Kõiki kahjuks pildile ei saanudki ja kõiki kindlasti ei näinud. Kahe silma asemel oleks pidanud vähemalt 10 neid kaasa võtma :)

Osad lapiplokid olid korvis ja neid sai täitsa vabalt näppida. Nagu näha, siis mina pildistan kahte, kes lasid kätel käia, ja Merike pildistas mind. Hetk hiljem olin ise samamoodi näppu- ja ninapidi korvis ja imetlesin ilusat käsitööd.

Kui olime oma kuldsed käepaelad numbritega kätte saanud, messi tutvustavad raamatud ja messi koti ostnud, sai müügibokside vahel hulluks mindud. Põhiline, mida müüdi, oli kangas. Loogiline ju! Üks hetk sattusime aga riiulite vahele, kus oli ainult inglise keeles raamatud. Riiulite kaupa lapitööraamatuid disainist, teppimisest, kujundamisest, projektidest, erinevatest tehnikatest jne. Silme eest oli kirju ja tunne oli ülev. Nagu paradiis! 

Selle aasta kataloog ja messi kott. Suveniirid missugused!

Peast täitsa soe. Aga raamatuga ülimalt rahul.

Igaüks leidis sealt oma, mina leidsin ka. Tegelikult oleks vist isegi tahtnud sinna uuesti minna aga ma juba tean, et siis läinuks ma jälle peast soojaks. Raamatu eest tasudes kiitis müüja mu inglise keelt ja uuris kuskohast ma pärit olen. Vastasin ja ütlesin veel, et mu põhiline eesmärk oligi leida endale messilt raamatuid, mis meenutaks pärast meie reisi ning samas annaks tarkusi ja ideid. Müüja kiitis veelgi mu keeleoskust ning teda tänades mõtlesin, et nii tore - muudkui kiidab aga ega ta isegi halvasti räägi. Noh, järgmine päev kui ma nendest raamaturiiulitest kaugemal olin, sain aru küll... müüja oli inglane :) 

Raamaturiiulite juurest edasi liikudes ei tahtnud käte värin kohe kuidagi lõppeda - me ees olid teppimismasinad, mida igaüks sai proovida. Muidugi tuli järgi katsetada. Ega siis iga päev sellise masina taha ei saa. Oh, kui kergelt see liikus ja hoolimata mu käte liikumise kiirusest, tegi masin kõik pisted ühtlase pikkusega. Nüüd võiks üks 20 000€ sülle kukkuda ainult :) 

Siin eespool üks odavam masin.

Kätevärin ja kriips kõrvuni.

 

Sainte-Marie-aux-Mines

Selline hotell jäi tee peale auto juurde jalutades. Sainte-Marie-aux-Mines

Järgmisena vaatasime ära Trip to the end of the World konkursi tööd, nende kohta teen lausa eraldi postituse. Kella 18 ajal lõi aga magamatus ja söömatus mul põlved nõrgaks, pea ringi käima ja maa kõikuma. Õnneks mu toredad reisikaaslased toetasid ja kui ma olin oma suhkrulaksu virsikukoogi näol sisse söönud, saime toidupoest vajalikuga varustatult oma majutusse liikuda. 

Vaade Château de l'Ortenbourg'i varemetele jäi meil iga päev ette. Majutus oli ka l'Ortenbourgi tänaval, mis siis ikka tahta :)

Me koduke oli armas, hoovi peal olid kaks stressimaandus"palli" ja veini lõhnad. Esimene õhtu lõppes ühiselt köögilaua taga jutustades, muljeid vahetades ja järgmiseks päevaks plaane tehes. 

Meie korter asus valge maja teisel korrusel, parempoolse maja all aga olid suured veinikeldrid :P

Teises osas tulevad Trip to the end of the World konkursi tööd, siis kolmandas osas meie teine päev. Kuigi seal tuleb ka mitu postitust, sest vaatasime mitmeid näitusi ja need lihtsalt ei mahu ühte postitusse...