Suur lapiline elevant ja ta väike vennas

Hoiatus - paljude piltidega pikk postitus! :)

Ühest pisikesest mõttest võib saada suur. Kui see pisike mõte sulle väga meeldima hakkab ja väljakutse hasarti tekitab, siis võib juhtuda, et seda tulemust on isegi uksest raske välja saada. Umbes nii juhtus ka suure lapilise elevandiga...

Sain väljakutse ühe meetri kõrguse elevandi õmblemiseks septembri lõpus. Selline ettepanek pani kõrvu liigutama. Mõtlesin - laps käib lasteaias, kooli kõrvalt peaksin valmis jõudma küll. Võtsin väljakutse vastu. Sorasin internetis, vaatasin pilte ja kogusin materjali.

Väikse vandi ja suure vandi külje lõige. Liimipulk on see suur variant ja käärid on ka suured (kuid siiski nii väiksed...)

Teadsin, et enne suure kallale asumist, pean valmis tegema prototüübi. Prototüübi järgi sain teada kui palju pean enda elevandi lõikeid suurendama. Suure elevandi väikse venna kõrgus on kõigest 20 cm :) Õnneks olin enne seda saanud just head kalkapaberit (aitäh Vanatädi!) ja mõnuga joonistasin suuri lõikeid. 

Alusnaha välja lõikamine

Sellist head vatiiniga läbitepitud materjali sain Hipodroomi ligidalt Merimetsa Tugikeskusest. Kes tahab, võtab nendega ühendust ja saab seda isegi - täiesti tasuta! Otsustasin, et elevant saab endale alusnaha ja lapitehnikas pealse. Siis saab vajadusel pealse lahti harutada õmblustest ja pessu panna (aga ei pea kogu elevandi sisu välja kiskuma). Pealegi aitab selline mõnus paks alusnahk hoida ära täitest tingitud muhkusid ja kühmusid. 

Kõik elevandi tükid (välja arvatud kõrvad ja saba, sest need on ainult pealse küljes).

Õmblesin elevanti söögilaual. Paksu alusmaterjali oli tükk tegu õmmelda ja ma ei jõua ära kiita oma õmblusmasinat, mis peale seda veel elus oli! Terve suur söögilaud ja pool elutuba oli elevandi tükke täis. Lisaks ootas ühes nurgas kuhjas sisumaterjal ja teises nurgas kangad, millest hiljem õmblesin pealse. Abikaasa ja laps talusid tekkinud tohuvabohu suhteliselt rahulikult - nad lihtsalt püüdsid kodunt eemal olla :D

Elevandi kõhualune tükk. Punasega on peale joonistatud jalgade sissevõtted. Need võib ka laiemad joonistada, siis seisab elevant ilusti püsti :)

Tagumiku juures olevad voldid - vasakpoolne kinniõmmeldud, parempoolne alles lahti.

Esimese mõttena plaanisin elevandi täita sama läbitepitud kangatükkidega, kuid sisu jäi liiga raskeks ja elevant vajus kõhuli. Tuli hakata teist lahendust leidma. Variant oli ehitada puidust raam sisse või leida parajad poroloonist tükid. Hagelinist leidsin täpselt selle, mida otsisin - poroloonist postid (pikkus u 80 cm, küljed 25 x 25 cm). Igasse jalga sai üks post sisse ja kõhtu veel üks ristipidi jalgade postide vahele. Lisaks sai lont toetuspunktiks. Sinna sisse läks puidust tugev liist, mille mähkisin omakorda mullikilesse ja mahulisse vatiini (sedasi ei tee teravad otsad elevandile kuidagi liiga). Kõik poroloonipostid sidusin omavahel tugevasti kokku. Poroloonile lisaks sai elevandi kõhtu mitu suurt kotitäit kerget täitematerjali (samuti Hagelinist pärit). 

Veel kandiliste jalgadega :) Aga juba seisab jalgadel, mitte kõhul.

Mida elevant söönud on?

Elevandi täitmiseks olin pidevalt poolenisti tema kõhu sees. Õhku seal väga polnud ja täitematerjal ajas endal naha sügelema. Naljakas ja isegi hirmutav oli vaadata täitematerjali kuhja, mis kahanes märgatavalt kiiremini kui elevant kasvas. Arvasin, et pean veelkord minema poeretkele, kuid üks hetk sai elevandil kõht täis :) Õmblesin selja pealt õmbluse käsitsi kinni ja üleni valge kõrvade ja sabata vandu oligi valmis! Üks töömahukam etapp sai sellega läbi.

Ruumi säästmiseks istus elevant osa aega pepu peal :)

Nüüd tuli tegeleda lapilise pealsega. Selle jaoks otsisin oma kangakapist välja rõõmsaid värvilisi kangaid. Osa nendest on pärit jällegi Vanatädilt (aitäh veelkord!), teised Humanast sooduspäevadel ostetud. Sai selline mõnus värvikirev ja lõbus kompott. 

Elevanti oli hea kasutada lapiribade hoidmiseks

Lapitehnikas osa lõikasin u 4 cm laiema kui valge aluse.

Sättisin värve ja kangaid pikkadeks ribadeks. Kui üks hetk kõik lapitehnikas tükid olid valmis, sai terve põrand nendest täis laotud. 

Kõrvade sisse sai tugevaks triigitud mahuline vatiin. Tegelikult võib vatiini ka lausa 2-3 kihti panna, siis hoiavad kõrvad rohkem kehast eemale.

Lapitehnikas kate sai masinaga kokku õmmeldud esimeste ja tagumiste jalgade vahelt. Lisaks oleks võinud ka pea osaliselt õmblusmasinaga kokku õmmelda, kuid esimene kord kohe ei julgenud - äkki on elevant end liiga täis söönud ;) 

Vaatan, mis nägu on - lapiline kate lahtiselt elevandi peale visatud.

Elevant ootas oma lapilist katet ja kuidagimoodi vajusid jalad muudkui lühemaks. Sinna polnud mu käed lihtsalt ulatanud, kui talle täidet sisse söötsin. Seega lõikasin iga talla alla augu ja lisasin päris palju täidet juurde. 

Lisaks sai sealt tallaalusest august elevandi jalgu ümaramaks teha.

Tõmbasin elevandile uhke lapikuue selga

Lapitehnikas kuube elevandile selga tõmmates sai selgeks asjaolu, et elevant on mõnuga juurde võtnud. Tuli teda väljapoolt vormida, kahes kohas kuuele lisasuurust anda (pea juures). Seega siit õpetus - kui söödad elevandi väga täis, siis tee kuub suurem ;)

Elevandi saba punusin ülejäänud kangaribadest. Hea viis kangaid ära kasutada!

Kogu selle protsessi vältel oli Mareti peatoimetaja Anneli mulle telefoni teel suureks toeks. Kirjeldasin, et elevant on suur ja võibolla ei mahugi mahtuniversaali ära. Äkki telliks ikka bussi järgi? Sättisin elevandi nii, et uksest sisse astudes oleks ta kohe pea täies suuruses näha. Nii vahva oli vaadata, kuidas elevandile järgi tulles jäi Anneli ukse peal seisma... Ma arvan, et see oli kõige parem tunnustus mu suurele tööle :)

Peale 2-tunnist und :)

Sel ajal kui mina plaane tegin, et õmblen siis kui laps lasteaias, Murphy või saatus või kesiganes meid siin juhib, pidas peenikest naeru. Viimased päevad õmblesin elevanti enda kõhuviiruse, lapse köhaviiruse ja kõrvalt enamasti öösiti. 

Üks viimane kallistus suurele mürakale!

Silmad kui suured nööbid! :P

Elevant transporditi kahe mehe ja kahe pika salli abil autosse. Elevandil ju sangasid pole - seega sallid kõhu alt jalgade tagant läbi ja siis enam ei tundunudki elevant raske olevat! Kummikuteks said Selveri kilekotid.

Peibutuspilt enne detsembrikuu Mareti ilmumist :)

Lapi Londiste on nüüd oma uues kodus, kus talle ka fotosessioon tehti. Loodan, et vandu toob palju rõõmu uutele omanikele!

Uues kodus :)

Üks armsam kui teine ;)

Minule jääb rõõmuks ja mälestuseks hunnik pilte, õpetus ajakirjas ja vandu noorem vennas - kukekirjaline elevandipoiss:

Umbes 20 cm kõrgune pisivant

Tal pole porolooni sees - jalad vajuvad natuke laiali ;)

Uudistab suuremat :)

Aitäh Annelile, et mulle nii ägeda väljakutse andsid! Mul oli tõeline tegemisrõõm ja iga kord kui vaatan väikest elevanti või pilte suurest, tuleb mu näole naeratus ja südamesse soe tunne. Hakkama sain!

Järgmiste väljakutseteni!